Sel kevadel möödub kümme aastat LHV börsileminekust. Tolleaegsetest videotest on näha ootusärevust ja elevust, mis nüüd kõik saama hakkab. Kas nüüd tagantjärele vaadates läks kõik täpselt nii, nagu pidi minema, nagu te unistasite?

Ma arvan, et see oli hea otsus, vajalik otsus, selles mõttes ei mingit patukahetsust. See oli algusest peale nii mõeldud. Nagu alati elus, ei lähe kõik täpselt niimoodi, nagu sa ette arvad, aga laias laastus ikkagi suurem osa investoreid peaksid rahul olema.

Kas nüüd, kümme aastat hiljem on LHV pank valmis saanud?

Ei ole. Ma arvan, et valmis ei saa kunagi midagi, elu on alati üks teekond, asjad lähevad kas edasi või tagasi.

Kuidas LHV-ga on?

Me püüame edasi minna. Võib-olla vahepeal tundub, et natuke on tagasilööke ka tulnud, aga sellest ei tohi lasta ennast segada.

Toona, kui LHV börsile läks, kasutasite ühes intervjuus üht päris teile omast värvikat kujundit, öeldes, et see on teie võitlus ja see kindlasti ei ole millegi valmissaamine, vaid teekonna algus. Kuhu LHV siis ikkagi teel on?

See on ilmselt ühelt veel värvikamalt poliitikult laenatud, mul endal pole meeleski. LHV on alati seisnud selle eest, et tuua uuendusi finantsmaailma, et kõik finantstehnoloogiad, mis on leiutatud, oleks kättesaadavad, et inimesed, kes vajavad kapitali, saaksid seda oma unistuste teostamiseks. See võitlus kindlasti jätkub. Maailm on kindlasti kümne aastaga muutunud, ma arvan, et peame natuke ümber defineerima, mida me täpsemalt teeme ja kuidas teeme.

Mis on põhiliselt muutunud?

Number üks on alati tehnoloogia, ümbruskond, aga ka see, et LHV on täna ikkagi suuremas osas Eesti pank, 80 protsenti meie tulemustest on Eestis ja ma arvan, et Eesti on väga palju muutunud, väga-väga palju muutunud.

Kus te seda näete põhiliselt?

Ma ei taha skeptik olla, aga mulle tundub, et lai narratiiv on see, et Eesti on muutunud kasvule orienteeritud ühiskonnast, kus eesmärk oli kasvatada pirukat, kus kõik piruka kasvades saavad natuke rohkem ampsu, suures osas ümberjagamisühiskonnaks, mis tähendab, et kui me grupilt A midagi ära võtame või gruppi A soosime, siis grupp B natuke peab kannatama selle all, kuna see pirukas ei kasva enam nii kiiresti.

See on fakt, kui me vaatame näiteks viimast viit aastat, siis Eesti kogu majandus on kasvanud reaalarvestuses, jätame inflatsiooni kõrvale, ainult 4,5 protsenti. Ja kui vaatame näiteks pankasid kokku, siis kui palju oleme laenuportfelli kasvatanud selle aja jooksul, mis sa arvad? Viiskümmend! Mis tähendab, et üle kümne korra kiiremini.

Minu arust siin on mingi viga. Vähemalt mulle tundub, et me peame ennast ümber defineerima. Sisuliselt sa võid öelda, et reaalne asi, mida ühiskond loob, on kasvanud vähem kui viis protsenti ja me oleme selleks rohkem kui kümme korda rohkem laenu peale võtnud ehk 50 protsenti. Sisuliselt, mis me teeme, on see, et müüme teineteisele kallimalt maad ja kinnisvara ja siin on küsimus, et huvitav, kas see on õige roll või kas see on see võidujooks, kus sa tahad olla?

Teie viimase aja intervjuudest on kuidagi jäänud mulje, et Rain Lõhmus, kes muidu tuleb alati kerge päevitusega Šveitsist Eestisse, on enesekindel ja mõtleb suurelt, on viimasel ajal hakanud rapsima.

Ma arvan, et see pole rapsimine, vaid teadlik asi. Ma olen 1980. aastatel üles kasvanud, Soome televisioonis või reklaamis kasutati alati väljendit "teeveestä tuttu" – televisioonist tuntud. Ehk tegelikult võib-olla ma tahan oma naabertoale kommunikeerida, aga parem on, kui see läbi televisiooni tuleb, see lisab usaldust, täpselt nagu tootemüüjatel oli samasugune asi. Võib-olla see on kaval manipulatsioon, kus sa tead?

Nii et see kümne protsendi reegel, mille te mõned nädalad tagasi kehtestasite läbi peavoolumeedia, oli tegelikult mõeldud kõrvaltuppa?

Mitte just konkreetselt kõrvaltuppa, aga kui lahti defineerida, on see tiim-LHV siseasi. Ma ei öelnud, et Eesti Televisioon peab seda tegema või Radissoni hotell, ma ei ole seda öelnud.

Miks te siis seda ütlesite, kellele see sõnum oli?

See sõnum tuli kuidagi küsimusest, et mis me teeme. Kui me kümme aastat tagasi börsile läksime, siis üks meie lubadustest oli see, et me ei muutu PR-inimeste kontrollitud halliks ettevõtteks, et me ütleme seda, mis me mõtleme. Ja niimoodi ma mõtlen.

Aga avalikkuses sai see ikkagi omajagu kriitikat.

Aga see on hea.

Üllatas see teid?

Ausalt öeldes ma ei mõelnud selle peale ja ma ei hooli sellest. Kui sa kriitikat ei saa, siis sa järelikult oled üks osa hallist massist, kelle ainuke eesmärk on meeldida teistele ja see ei vii edasi. Tänane probleem on selles, et enamik inimesi ei julge vastanduda. On mingi konsensuse otsimine ja see tähendab iseenesest seda, et midagi uut ei saagi tulla. Mõtle kõigile uutele radikaalsetele ideedele või isegi avastustele, nad on alati algul olnud vaieldavad.

Mis probleemi te tegelikult lahendada püüate? Mis see järgmiste aastate suur väljakutse LHV-l on?

Asjad ei seisa kunagi paigal, lähevad kas edasi või tagasi. LHV peab selgelt edasi minema ja natukene on see teekonna defineerimine, kuhu me edasi läheme. Ma algul ütlesin oma numbrituvastust, needsamad 4,5 protsenti ja 50 protsenti ehk kui paljudele inimestele seostus LHV siiamaani sellega, et me tahame saada suurimaks pangaks, siis suurim pank tähendab seda, et pankade suurim teenistus on laenu andmises, nad annavad laene välja. Ja nüüd ma küsin sinu käest, et kui sul tekib tunne, et sinu tegevuse tagajärg on tegelikult inflatsiooni toitmine, kas sa tahaks selles võidujooksus liider olla?

Need on küsimused, millele mina õnneks ei pea kunagi mõtlema. Aga teil hakkas süda valutama?

Ma ei tea, kas see süda on, aga mulle tundub, et sa pead alati valima hoolikalt võistlusi või jookse, milles sa jooksed. Mitte et me kavatseks asjad kokku pakkida, aga see ei saa olla kõnetav ja suur eesmärk. LHV ei moodusta Eestit, me oleme ikkagi see, mis me Eestis oleme. Me lihtsalt peame aktsepteerima seda, mis inimesed mõtlevad, kui palju nad tööd tahavad teha, keda nad valivad valitsusse, mida valitsus teeb. Me ei ole revolutsionäärid ega ürita vägivaldselt midagi muuta. Me lihtsalt võtame selle vastu ja nendes oludes peame optimaalselt käituma.

Kuidas te tädi Maalile ikkagi selgitaksite, mis see probleem LHV-s on? Kas võib piltlikult öelda, et teil on klaaslagi ees ja nüüd on küsimus, kas te saate sealt läbi või te lööte nina sinna ära?

Ei, ma ütleks, et probleem on see, et minul ja võib-olla teistel asutajatel on ambitsioon alati edasi liikuda, me ei usu sellesse, et hea elu, et sa raha pärast muretsema ei pea ja on palju vaba aega, on eesmärk. Mulle tundub, et inimesel peab alati olema hästi selge missioon ja kui sul seda missiooni ei ole, siis sa ei ole kunagi õnnelik.

Kui keegi ütleb näiteks, et mulle meeldib, kui inimesed teevad õhtuti kell üheksa tööd näiteks ka pühapäeval, võib see mõnele tunduda väga julm, aga kui see on see, mis sulle meeldib teha, siis miks sa peaks pühapäeval televiisorit vaatama või tingimata grillima, kui sulle meeldib rohkem mingit asja edasi viia?

Aga kriitika tuum oligi selles, et kõik inimesed ei mõtle nii ja väga paljud inimesed mõtlesid, et miks ma peaksin mõtlema, kuidas Rain Lõhmusele rikkust juurde toota, kui mul on kaks last, koer, pangalaen, millega ma saan ilusti hakkama, ja mulle meeldib suvilas rediseid rohida.

Absoluutselt, aga ma olen alati öelnud, et Eesti on rahvaspordiklubisid täis, meie ei pea olema üks nendest.

Sellised inimesed ei sobi siia panka?

Jah!

Nii ütletegi?

Jah! Kui me tahame muutuda professionaalseks sporditiimiks, siis sellised inimesed ei sobi, kelle eesmärk on... Mulle väga meeldib ka rohelus ja porgandid ja mul vanaema kasvatas neid ka, aga ma vanaema ka panka ei tooks.

Kui me selle spordianaloogiaga jätkame, siis kuskil on ka mingid muud väärtused – terves kehas terve vaim, vaimne tervis ja nii edasi?

Ma arvan, et vaimne tervis tulebki sellest, kui inimene edasi areneb. Minu arust on hästi lihtne retsept, et kui sa tahad noori edasi viia või kasvatada, on sul vaja kahte asja: sul on vaja anda neile hästi raskeid ülesandeid, mis intrigeerivad, ja teiseks anda neile keskkond, kus nende kõrval on inimesed, kus nad tunnevad, et nad on neist paremad või targemad. See on siht, kuhu poole liikuda. Kui need kaks asja on, siis inimesed isegi ei mõtle väga palju raha peale, see tuleb tegelikult nagunii.

Ma ei kujuta ette, kui palju teile see viisteist sekundit maksma läks, aga kas teid ennast üllatas ka see, milline mõju teie sõnal Eesti ühiskonnas jätkuvalt on?

Ausalt öeldes see natuke üllatas, et ta nii suureks läks. Mulle tundus, et seal ei olnud midagi nii radikaalset, vastupidi, mulle tundub peeglisse vaadates, et ma pigem olen stagnant kui revolutsionäär.

Väga tore. Tegelikult huvitab mind see, et see ei olnud lihtsalt mingi sõnakõlks. Selgelt teil on mingisugune plaan, te olete sellele ka vihjanud, et võib-olla lähete mõnele välisturule LHV-ga, võib-olla on see hoopis mingisugune krüptopanga teema, tehisintellekt. Mis see tegelikult on, mida te plaanite?

Me otsime oma teed, meil ei ole mingeid valmisretsepte, tegelikult ei tohigi olla.

Te ausalt ei tea, mis see plaan on?

Meil on mingid alged olemas, aga me ei saa midagi välja rääkida praegu. Minu jaoks on mingisugune playbook olemas, seda peab testima.

Testime!

Kuna me ei ole üksi ja vaakumis, see võib puudutada ka teisi asju, siis ma ei saa... Sul on niisugune suur asi nagu pangasaladus. Muideks pangas on jõle hea töötada, vähemalt oli varem: kui koju läksid ja naine küsis, mis õhtul tegid – see on pangasaladus, ma ei saa öelda.

Kas, kas Rain Lõhmus jälgib iga päev, mida LHV teeb börsil?

Ei, seda ei jälgi, ma pigem jälgin Slacki kanalit, mida seesmiselt LHV teeb. Kui sa küsid, mis on aktsiahind, mul pole aimugi täna. Ma ei teadnud, kas ta eelmine nädal läks üles või alla, ei tea.

Te kirjutasite kunagi Kaur Kenderiga ühe investeerimisraamatu, "Kuidas saada rikkaks?"

Ei, selle nimi oli "Raha". Klassikaline "Raha", see on muideks kõigi aegade kõige parem investeerimisraamat.

Seda võib nimetada mõnes mõttes tänaste rahatarkade eelkäijaks.

Ongi.

Täna on neid ilm täis, kes investeerivad ja kui ei investeeri, siis räägivad investeerimisest. Kas on ikkagi hea mõte kuulutada kõigile, et pange iga ülejäänud euro kuhugi tallele, sest me näeme tegelikult, et on ka fiaskosid, krahhe, hoiulaenuühistuid, see raha ei tule tagasi?

Jah, aga kui sa nüüd loed meie aegumatut raamatut "Raha", siis me kunagi ei ole soovitanud raha panna laenuhoiuühistusse või ka ühele kaardile. Teatud määral riskide võtmine on minu arvates õigustatud, sõltub natuke vanusest ja elu on selline, et noorelt paratamatult sa peadki riske võtma. Kui sa üldse riske ei võta, siis sa lõpetad ka keskpärasuses. Vanemas eas – pensionärid ja sinnakanti – on inimesed tavaliselt elukogenumad, kuigi tänapäeval kipuvad libekeeled ligi pääsema ja petma.

Jah, aga investeerimissoovitus jagatakse Tiktokis, Instagramis mingite beibepiltide vahel…

See on vaba maailm, mis sa teha saad. Samamoodi jagatakse poliitilisi soovitusi ja soovitusi osta käekotte, et raha sul teistmoodi ära võtta, me ei saa seda keelata.

Kuhu siis investeerida?

Minevik ei ole kunagi täpne pilt tulevikust, aga ma arvan, et hästi lihtne on vaadata, kui sa näed inimesi, kes on teeninud kuidagi raha, et kuidas nad seda teeninud on. Sageli, kui jätta kõrvale kurjategijad ja poliitikud ja selline kildkond, siis ikkagi ta kipub olema kuidagi seotud majandusega. Tavaliselt ikkagi rohkem teenivad need, kes on aktsionärid või on kunagi kapitali paigutanud. Mitte alati, aga tavaliselt on nii.

Lihtne inimene küsib, et kas ma panen LHV aktsiatesse või ma ostan kulda. Viimasel ajal vist on mõistlikum kulda panna.

Ma arvan, et mõlemad on õiged vastused. Tõenäoliselt valem vastus on vahetada see käekoti vastu järjekordselt, kui sul neid on juba enne mitu tükki.

Käekottide järelturg on ka väga hea business.

Oled sa kunagi proovinud müüa?

Ma ei ole käekotti kunagi kandnud.

Ma arvan, et see on selline imidž. Teemantidega on üks väga hea raamat lugemiseks, kuidas ta oli, et "Have You Ever Tried to Sell a Diamond" või midagi, et kunagi seitsmekümnendatel üks pangakurjategija varastas raha pangast ja siis mõtles, kuidas ta peidab. Pani teemantidesse ja kui FBI ta kätte sai, arvas, et midagi kaotsi läinud ei ole, et kõik on teemantides ja kui ta neid müüma proovis hakata, üldse ei olnud lihtne.

Räägime natuke majandusest ka? Kuidas tundub, kuidas meil praegu läheb? Majanduskasv alla kahe protsendi ei ole selline asi, mille pärast hommikul ärgata ja tööle minna?

See kaks protsenti on meie kõigi tegevuse tagajärg, aga mulle tundub, et fundamentaalselt on ühiskondlik mõtlemine viltu läinud. Rohkem räägitakse mingitest ümberjagamise või teisestest eesmärkidest.

Ma näiteks lugesin lehte, et nüüd tahetakse vastu võtta jälle see kliimaseadus. Mulle ka meeldib väga rohelus ja nii edasi, aga ma arvan, et kliimaseadusel ja rohelusel ei ole sugugi ühest seost. Ja nüüd on natuke nagu argument, et mis siis, võtame vastu. Aga tegelikult ei ole "mis siis". Steve Jobs ütles kunagi väga hästi, et kui sa kusagile tahad jõuda, siis sa pead valima ühe või paar väga head ideed ja suutma öelda ei sajale teisele heale ideele. Kui sa neid sadat taga ajad, sa ei jõua mitte kusagile.

Mulle tundub, et see on natuke tänane Eesti teema, et küll me tahame väga rohelised olla ja küll me tahame väga militaarsed olla ja küll me tahame väga sotsiaalsed olla, aga tegelikult me ei ole mitte midagi sel juhul. Mis mind mõtlema paneb, on see, et keegi ei ole öelnud näiteks, mis on mingi kasvueesmärk või kui suur see pirukas on. Kogu aeg käib kemplemine selle ümber, kuidas me seda ümber jagame, kas maksustame rohkem pankasid ja anname rohkem pensionäridele või ostame rohkem laskemoona, kõik on ümberjagamine ja kogu ühiskondlik diskussioon on selle peale läinud, mis on väga halb.

Et puudub julgus asju teha?

Puudub mõtlemine, et oluline on piruka suurus, mitte see, kuidas sa seda ümber jagad. Eestis me täna sisuliselt kulutame rohkem, kui me teenime ja ma loodan, et me ei ole vaatuse number üks järjekorras – näitekirjanikuna vaatus number kaks selles tragöödias on see, et poliitikud hakkavad mõtlema, kust me seda raha võtame. Loomulikult saab raha saab võtta nendelt, kellel on, võtame rikkamad kümme protsenti, hakkame neid koorima ja jagame laiali.

Väga paljud riigid on seda teed mööda läinud ja nad ei mõtle selle peale, mis siis juhtuma hakkab. Tõenäoliselt see top üks protsent kolib üldse ära. Ülejäänutel kaob initsiatiiv ära midagi uut teha ja pigem hakatakse mõtlema, kuidas lobistada, et ka sellest pirukast endale mingi tükike võtta. Ma väga loodan, et meil see vaatus number kaks ei lähe selle peale, aga ega ma kindel ei ole.

Te ütlete, et Eesti poliitika on ummistunud?

Ma arvan, et see on selline ühiskondlik mõtlemine. Muide, ma arvan, et meedial on seal ka oma tore roll, nii et palju õnne, kui sa vaatad, millest te kirjutate ja mida teete. Aga ikkagi, fundamentaalne küsimus on see, kas me tahame, et see pirukas oleks suurem või tahame seda optimaalselt ümber jagada ja täna kogu diskussioon on läinud optimaalse ümberjagamise peale.

Kuna te nii isiklikuks läksite, siis ega tööandjate keskliit pole ka parem.

Ei ole.

"Moodustame kriisikomisjoni", "mingeid toetusi oleks vaja", lihtsalt sellepärast, et Trump kuskil Iraanis pommitab?

Absoluutselt. Ma käisin kunagi mõned aastad tagasi nende üritusel ja minu arust neil on ajaleht nimega Vabrikant. Vabandust, aga see kõlab nagu sada aastat tagasi, mind ei kõneta.

Mulle meeldib ausalt peeglisse vaadata ja eks LHV-ga on ka natuke sama olnud, seal see kriitika ongi, kui peeglisse vaadata, et me oleme ise ka natuke hajevil olnud, ei ole täpselt aru saanud, mis me teha tahame, kuhu minna tahame. Teatud kohtades võib-olla ei ole nii hästi läinud, aga tuleb radikaalselt ennast ümber korraldada, ega siin muud ei olegi.

Üheksa kuu pärast on valimised, kandideerite?

Ei, ma, olen otsustanud, et ma olen kapitalistliku töö kangelane, mitte rahvakangelane.

Päris tõsiselt, viimasel ajal on kirjutatud arvamusartikleid, et Eesti on karjääripoliitikute vanadekodu, et meil ongi vaja inimesi, tehnokraate mingist valdkonnast, kes tõmbaks selle peo uuesti käima.

See on seesama, et millelegi peab keskenduma ja täpselt, võib-olla see oleks hea asi, aga taastsiteerides Steve Jobsi, see on üks nendest sajast heast asjast, millele peab ei ütlema.

Kindel?

Kindel.

Kas Rain Lõhmus kardab kaitsepolitseid?

Mul ei ole vist väga kokkupuudet olnud. Ühe korra olen kunagi... Mul oli lõbus periood, umbes 20 aastat tagasi sattusin ühe Tartu ööklubi omanike hulka ja mingitel asjaoludel selle turvapealiku auto alla pandi pomm ja seda hakkas kaitsepolitsei uurima. Siis miskipärast kutsuti mind ka, ma mäletan, oli hästi lõbus lugu, et kusagil Tartu pubis pidime kokku saama. Ega mul ei olnud aimugi, aga ma suutsin seal, ma ei tea, 50 inimesest ilmeksimatult ära tunda õige näo, ilma et ma oleks rohkem midagi teadnud. Aga ei, mul ei ole kokkupuuteid olnud, ma ei tea, võib-olla nendel minuga on rohkem, ma ei tea. Ma ei karda.

Te ei karda, et teie telefoni näiteks pealt kuulatakse?

Mul on alati eeldus, et tõenäoliselt kuulatakse. Ma ei karda, aga mul on alati eeldus, et see ei ole tingimata turvaline.

Kui mingit tähtsat tööjuttu rääkida, siis pigem kasutate Signalit, mida ei saa pealt kuulata?

Mitte midagi ei ole niisugust, mida ei saa otseselt. Veel kord, ma ei ole revolutsionäär ja kui ma oleksin, siis arvan, et ma teaks ka meetodeid, kuidas pildist rohkem ära kaduda, aga mul ei ole midagi niisugust, mida nii väga varjata.

Aga kui sa selles kontekstis mõtled, et kas selline eraelu järele vaatamine on üle käte läinud, siis ma arvan, et ta on minemas. Inimestel on kõne pealtkuulamisest hästi lihtne aru saada, aga mina argumenteerin, et kui ma sind paar päeva pealt kuulaks või ma saaks su paari aasta pangakontodele ligi, siis ma profileerin sind palju rohkem pangakontode ja muu järgi. Mina arvan, et see on tegelikult tundlik teema.

Ma olen ise proovinud, näiteks võtnud enda poja konto väljavõtted, jooksutanud läbi tehisintellekti. See on hirmuäratav, mis ma teada saan ta kohta: kellaajad, millal ta reisib, kuhu ta läheb, ta hobid. Kui ma oleks mingi halb inimene... Ma pigem näen muret selles.

Miks see niimoodi on läinud, et see kõver on läinud sinna, et me oleme lasknud enda järel niimoodi nuhkida riigil?

See on hea küsimus. Mulle Šveitsi tuttav ütles, kui ta kuulis, et Eestis on käibemaks 24 protsenti, et miks teil rahvas tänavale ei tule, kui Šveitsis niisugune asi oleks, oleks inimesed tänaval. Ma ei tea.

Meil oli kommunism.

Jah, võib-olla on harjumus olnud või mõtled endiselt, et mis mul karta on. See on pragmaatiline asi, aga ma võin argumenteerida, et oleks ju hea, kui näiteks pangatöötajatel võiks ka juurdepääs olla kõikidele sinu eraelu andmetele – me saaks paremaid otsuseid teha, võib-olla saaks odavamat intressi, peaks vähem kodulaenu maksma, oleks vähem kaabakaid. Tõenäoliselt ma saaks panna kokku paksu dokumendi ja maha müüa, et see on superhea idee. Aga ma ei osta seda ära, mulle tundub, et see on täpselt selliste totalitaarsete ühiskondade põhjendus, miks lausjälgimist teha.

Täitsa ausalt, helistavad parteikontoritest inimesed teile?

Mitte nii väga, sest on suhteliselt teada, et ma ei ole raha siia-sinna jaganud, on üsna avalik, et ma toetan üht erakonda, mis on minu jaoks nagu startup-teema ja hetkel mulle tundub, et nemad võiks olla, see ei ole nüüd poliitiline reklaam, aga mulle lihtsalt tundub, et nemad võiks olla keegi, kes on huvitatud piruka kasvatamisest. Kui ma näeks, et on teisi erakondi, kes tahavad tegelikult ka pirukaid kasvatada, mitte ümber jagada, ma suhtuks teistmoodi.

Altkäemaksu olete kuidagi maksnud?

Jah. Näiteks liikluspolitseile. Kunagi üheksakümnendatel oli Lätis peaaegu võimatu pangandust ajada, kui sul ei olnud sularaha kaasas.

Me näeme ka tänapäeval ettevõtjate seas mentaliteeti, et natukene tuleb anda poliitikutele või suhted tuleb hoida soojas ja neid õlitada.

Sa saad seda ju teha avalikult ka, kui sa eraisikuna annetad, see on ju täiesti lubatud tegevus, miks sa pead seda tegema salajas?

Kuidas teil on õnnestunud põhimõtteliselt käed puhtalt hoida?

Minu arust ei ole keegi ka teadaolevalt mind ahistanud sellega. Võib olla, et ala, kus sa sõltud poliitilise võimu otsustest, kurikuulus on kinnisvara ja prügimajandus ja niisugused asjad, aga ma ei ole kunagi seal olnud.

Pangad on natuke teistmoodi, meil on ikkagi pigem reeglitepõhine, kuigi meil on ka otsustusõigust, päeva lõpuks ikkagi regulaator otsustab, kui palju meil täpselt kapitali vaja on. Aga see kuidagi on niisugune suur teema.

Lähenevatel valimistel pangamaks võib tulla täiesti kõne alla.

Ma arvan, et see on superhalb idee, esiteks pangad maksavad nagunii erinevalt teistest ettevõtetest kogu aeg tulumaksu, iga kuu. Küsime fundamentaalselt, miks sa peaks panku maksustama? Kui keegi võib öelda, et ah, nad on selline poolmonopol, et võiks ju maksustada, aga mis juhtub siis, kui sa monopolilt rohkem raha ära võtad? Monopol paneb selle klientidele edasi. Tegelikult on küsimus, kust see raha tuleb, see tuleb endiselt inimeste käest ja see on jälle lihtsalt niisugune suuremat kahju tekitav maksustamise viis. Ma loodan, et see jõuab inimestele kohale.

Kusjuures finantsid on eriti ohtlikud, kuna erinevalt näiteks kinnisvarast, kui me teeme mingeid suuri kümneid miljoneid laene, siis keegi ei keela, et me hakkame seda tegema näiteks Londoni kontorist või kusagilt mujalt, et ei book'i seda Eestis.

Tõmbame jutu kokku ka. Ma tean, et te ei ole selline inimtüüp, kes väga tahavaatepeeglisse vaataks ja kahetseks, aga kui saaks minna ajas kümme aastat tagasi, mida te teisiti teeksite?

Loomulikult on mitmeid asju, millest sa oled natukene maha jäänud või mööda vaadanud, näiteks tehnoloogiat või kas või mingeid majanduslikke nüansse, aga minu jaoks see ei ole väga tähtis.

Tähtis on see, selle kümne aasta väärtus, et sa talletad mingeid mustreid, mis juhtunud on. Minu jaoks on intelligentsuse definitsioon see, et pead ära tundma signaali müra sees – mis on mingi muster ja mis on signaal ja mis on müra. Maailm on müra täis, kõik need igasugused Tiktokid, lausete ja sõnade number, mis paisatakse piltides, on meeletu. Sa pead sealt olulised signaalid välja korjama ja ma arvan, et täpselt see kümme aastat on, et sul aju on loodetavalt jällegi treeninud, et paremini seda välja filtreerida, mis on oluline.

Ma vaatasin videokaadreid kümne aasta tagusest Rain Lõhmusest. Täiesti hämmastav, te pole grammivõrdki vanemaks jäänud. Kuidas see võimalik on?

Vananedes hakkad natuke rohkem mõtlema tervislikkuse peale, ma olen selles mõttes natuke friik, alates sellest, et mõõdan ennast, kuni selleni, mida ma sisse endale võtan ja söön – lisandeid.

Kui palju te trenni teete?

Trenniga kipub nii olema, et ma ei ole nii süstemaatiline, et ma algoritmi järgi teen. See on natuke emotsionaalne, et kui tegema hakkad, siis vahel teed natuke liiga palju, vahel tuleb natuke liiga pikk paus. Tallinnas kipub olema pausiaeg, siin teed rohkem tööd ja imestad ka, et näed, juba õhtusöök ja vaja koju minna ja polegi liigutanud.

Meil ei ole rattateidki.

Teid on küll, miks ei ole? Ma arvan, et see on natuke jälle kättevõtmise asi. Näiteks mina elan Pirital ja arvan, et Piritalt rattaga siia sõita on täitsa võimalik, kui kliima kõrvale jätta.

Piritalt?

Jah.

Inimesed elavad Lasnamäel, Õismäel.

Lasnamäelt ka, mul on poiss praegu Lasnamäel vanavanemate juures ja tema jaoks Lasnamäelt rattaga tulek ei ole ka mingi küsimus, näiteks trenni Kalevi tenniseklubisse rattaga tuli nagu naksti. Mingit probleemi pole, mitte Eestis elav poiss, 13-aastane. Pole mitte mingit probleemi, mis me kaebame.

Te saate detsembris 60-aastaseks, tuleb mingi suurem pidu ka?

Ei tule, ma vaatan füsioloogilist iga, ma ei ütle, kui palju see on, aga see on palju vähem.

Ma ei tahaks nüüd kurva noodiga lõpetada, aga sellest omaaegsest Hansapanga vennaskonnast – üheksa meest vist oli toona – päris mitmed on lahkunud meie seast, viimane oli Heldur Meerits. Kui palju te veel läbi käite selle seltskonnaga? Helistate Jüri Mõisale mõnikord, et kuidas läheb, Jüri?

Paar korda aastas. Tavaliselt, kui sul on mingi küsimus või mingisugune konkreetsem teema, aga niimoodi sotsiaalselt ei käi tegelikult. Ikka kipub olema, et sul elu jooksul neid seoseid tuleb nii palju, et sa kõigiga ei jõua kogu aeg läbi käia, aga see seos, mis tekkis kunagi üheksakümnendatel, on piisavalt tugev, et kui midagi olulist on, siis ma olen kindel, et see on hea koht, kellega aru pidada, mõtteid veeretada. See on rohkem siis, kui on midagi suuremat, mitte et, mis sa täna õhtul teed või midagi niisugust, seda ei ole.

Mis peaks juhtuma, et Rain Lõhmus kolib Eestisse tagasi?

Ma isegi ei tea, ega ma seda otseselt ei välista, mul ei ole mingisugust takistust, aga mulle praegu tundub, et ma olen efektiivsem täpselt niimoodi korra kohale [tulles]. Kui teistele tundub, et ma olen nagu looduskatastroof, tugev vihm või midagi muud, siis kogu aeg sa seda ei taha, vahel on tugev vihm vajalik – rain muideks tähendabki vihma inglise keeles, tuli pähe järsku – võib-olla piisab sellest, nagu tänane rütm on hetkel, et üks nädal kuus. Ma ei tea, see ei ole lubadus.