Eesti Helsingi saatkonna pressisekretär Marika Saarna-Siimann viitab ERRi lehel ebamääraselt kunagistele "kommentaaridele", mille järgi Eesti kajastuses "olevat palju negatiivset" - mida Saarna-Siimann "igapäevase Soome meedia jälgija" autoriteediga eitab (justkui "kommentaaride" autor ei oleks jälginud Soome meediat igapäevaselt).

Helsingin Sanomat (8.06.2012) on näpuga näitamises konkreetsem: uudis uurimusest ilmub koos siinkirjutaja näopildiga ja tekstiga: "Iivi Anna Masso sõnul on Helsingin Sanomat kirjutanud Eestist negatiivselt".

Eestist negatiivselt kirjutamine on väide, mida HS uurimuse abiga eitab. Väite autor aga näib väärivat veel aastaid hiljem sügavaimat hukkamõistu. Helsingin Sanomat on korduvalt varemgi süüdistanud siinkirjutajat iseenda arvustamises. Millest selline nõiajaht alguse on saanud, miks ei ole HS täpsustanud, millise argumendiga nõus ei olda ja kas mõni ajaleht on nii püha, et kõik seal ilmuv on automaatselt kriitikast kõrgemal?

Olen Soome meedia Eesti-kajastust maininud oma Postimehe kolumnides kolmel korral.

Aprillis 2010 kirjutan Eesti-Soome sõpruse mitmetahulisusest - nii positiivsetest sõnumitest mh noorema põlve poliitikute poolt kui ka teatud 1990. aastaist tuttavate eelarvamuslike hoiakute tagasitulekust - näiteks on juttu kogu lehekülje hõlmanud Helsingin Sanomate loost Tallinna prostituutidest (tavaliselt pühendab HS terve suure lehe vaid suurimatele globaalsetele sündmustele, nagu WTC terrorirünnak või Jaapani maavärin) ja ametiühingute hoiatustest "400 000" eesti võõrtöölise eest.

Oma ainsa otseselt HSi kritiseeriva loo avaldasin sama aasta sügisel - siin arvustasin nende samuti suurt artiklit pealkirjaga "Tallinnast saabub iga päev 100 kurjategijat" - pealkiri, mis levis kulutulena pea kõigisse Soome meediaväljaannetesse ja provotseeris hulgaliselt kommentaare ja blogikirjutusi, kus sõimati ka otseselt "Eesti pätte" ja kästi piirid kinni panna. See lugude laine äratas Soomes palju hämmastust, artiklis sisaldunud ilmselgelt eelarvamusi loovaid ja tendentslikke väiteid pole seni veel keegi tõestanud. Ometi ei suuda Helsingin Sanomat tänini leppida sellega, et kirjutisele esitati vastukriitikat.

Kolmandat korda kirjutasin meie Soome-suhetest suvel 2011. Siis oli neutraalselt juttu Soome loodavast valitsusest, aga ka meie "mida-meist-arvatakse" murest ning Eesti meediast, millest rääkides toon ära mh selle, et osalt tänu meie enda meedia lahmimisele kirjutas Helsingin Sanomat, justkui oleks Eesti president kiitnud heaks "sõnavabadust piirava meediaseaduse", unustades mainida, et kõnealune seadus piirab sõnavabadust siiski vähem kui Soome enda laimuseadus. Seejärel on mh Reporters without Borders asetanud nii Eesti kui Soome maailma riikidest sõnavabaduselt esikolmikusse.

Vaba meedia olemusse kuulub see, et kui teise kirjutaja lähenemine tundub ebatäpne, ebaobjektiivne või eelarvamusi tekitav, siis sellele võib vastata. Seda nimetatakse aruteluks, ja ükski autor ega väljaanne ei peaks olema tõstetud arutelust kõrgemale.

Ometi näib, et konkreetselt Helsingin Sanomat ning ka mitmed eestlastest Soome-asjatundja staatusele pretendeerivad inimesed ei suuda leppida sellega, et eesti soost analüütik on arvustanud Soome lehes kirjutatut - ehkki tegu oli Soomet oma hariduse ja töö kaudu väga põhjalikult tundva, nimetatud ajal Soomes tegutsenud eestlasega.

Ma ei ole väitnud, et tegelikest ebakohtadest Eestis ei tohiks kriitiliselt kirjutada (vastupidi, olen seda ka ise üksjagu teinud) ja mul on hea meel, et Soomest on leitud ka positiivset kajastust Eesti kohta. Samas ei tee uurimus tendentslikke kirjutusi mõjukas suurimas päevalehes olematuks; imagoloogiliselt võib üks suur artikkel "Tallinna kriminaalidest" nullida hulga positiivsete lugude mõju. Keegi ei ole tänini ülalmainitud arvustustes esitatut ümber lükanud, ometi lisab Helsingin Sanomate kritiseerijale suunatud vastulöök paari aasta vältel üha tuure ning on võtmas juba isikliku tagakiusamise vorme.

Kurb on see, et mitmed eestlased ning isegi Eesti Helsingi saatkonna esindajad lähevad naabermaa pikavihaliste ajakirjanike eitamis- ja näpuganäitamiskampaaniaga kaasa, selmet pöörata tähelepanu samade aastate jooksul tehtud sillaehitustööle, olgu jutt soome teemade ning autorite toomisest Diplomaatiasse või ka meie presidendi - keda samuti HSi arvustamise eest nahutatakse - soomekeelsest raamatust, mis on lisanud tohutult naabritevahelist mõistmist (ja mille toimetajaks siinkirjutajal oli au olla).

Autor on kuukirja Diplomaatia peatoimetaja ja päevalehe Postimees kolumnist; ta töötas mh aastatel 2001-2009 Helsingi ülikoolis teadurina ja lektorina, 2007-2011 Soome veebilehe Uusi Suomi kolumnistina ja oli samal ajal ajalehe Helsingin Sanomat ühiskondlikke ilminguid hindava nn "tarkade kogu" liige. Tal on filosoofia/politoloogia alane magistri- (1997) ja doktorikraad (2006) Helsingi Ülikoolist.