Viimase aja uuringud, muu hulgas USA aju-uurijate võrgustiku SharpBrain oma, räägivad ühtset keelt: tänapäeva kooliõpilased ja tudengid meenutavad üha enam inimesi, kes, tsiteerides soome ansambli Scandinavian Music Group laulusõnu, on sunnitud tõdema, et osaan kuunnella tarkasti / mutta muistini on kelvoton ehk ma oskan tähelepanelikult kuulata, aga mu mälu ei kõlba kuhugi.

Noorte - ja tegelikult enam mitte niiväga noorte - inimeste mälu on nõrgem kui varem. Nad ei meenuta vahest minu 90-aastast vanaema (kes suutis küll tsiteerida peast kunagi koolis õpitud saksakeelseid poeeme, kuid ei mäletanud, mida ta oli teinud minut tagasi), aga mis puutub õpitusse, siis ei mäleta noored tihti ka natuke aega pärast kuuldut, mida neile räägiti.

Sellise mälulodevuse põhjus ei ole keskkonnasaaste, kodune kasvatus või isegi mitte paljusüüdistatud arvutimängud. Noorte mälu on muutnud hoopis internet.

Põhimõtteliselt on skeem lihtne - mälu on oma olemuselt nagu lihas ja kui seda ei kasutata, siis see taandareneb. Noored on oma aju aga lõdvaks lasknud seetõttu, et nad on harjunud mõtlema, et kõike on võimalik internetist järele vaadata. Rahvakeeli "guugeldada". Kusjuures on ka.

Probleem on muidugi selles, et informatsiooni on internetis arutu hulk ja olulise - või kas või tõese - informatsioonini jõudmiseks oleks vaja siiski omada mingeid pidepunkte. Vastaselt juhul pole teadmine mingist konkreetsest asjast nagu kindlalt maa küljes seisev tüve, okste ja lehtedega puu, vaid mingi ebamäärane adru, mida lained siia-sinna peksavad.

See nähtus mõjutab otsapidi ka meediat. Võib-olla on asi selles, et sisu tootvad inimesed on samast vaimust vaevatud, võib-olla aga hoopis selles, et mõeldakse niisamuti, et auditooriumil on alati võimalus guugeldada, aga igatahes kohtab erinevate artiklite juures (eriti veebiajakirjanduses) üha vähem tausta, mis arusaadavalt seletaks, milline sündmuste ja seoste jada käsitletava teema konkreetsesse faasi on viinud. Loomulikult võib olla tegemist ka sellega, et toimetustes usaldatakse liiga palju publiku mälu - aga nagu eespool öeldud, on see usaldus üldjuhul põhjendamatu.

Tekib küsimus, mida teha? Kas tulla siis inimestele vastu, lisada igale uudisele selgitav taust (ka siis, kui ajakirjanikule endale tundub, et "sellest on juba miljon korda kirjutatud")? Või vastupidi - koolitada publikut, sundida seda oma lodevat aju pingutama ja unustatud fakte meelde tuletama?

Ma pakuks, et kuna tänapäeva inimene on oma olemuselt homo informaticus, siis ajakirjandus võiks lugejatele, kuulajatele ja vaatajatele siiski halastada. Keegi ei suuda enam meeles pidada kõikide pidevalt arenevate protsesside üksikasju - nüüdisinimene saab kuu ajaga rohkem informatsiooni kui tema mõnesaja aasta tagused eelkäijad terve elu jooksul. Guugeldama sundimine pole ka tingimata lahendus, sest sellesse ookeani võib lihtsalt ära uppuda.

Pealegi - kui me vabastame oma ajude kõvaketta lihtlabase infohoidla funktsioonidest, ehk õnnestub meil vabanevat pinda millekski suuremaks ja olulisemaks kasutada? Njah. Lootus sureb viimasena.

Tegemist on Vikerraadio päevakommentaariga. Kõiki päevakommentaare täispikkuses on võimalik kuulata SIIN.