Lugupeetud Y- ja Z-generatsiooni esindajad. Oleme sündinud ebatäiuslikku maailma, kus meediast on saanud inimeste tähelepanu pärast võitlev turuplats. Veel pool sajandit tagasi mõtlesid meie vanemad vabast ajakirjandusest kui kättesaamatust ja päästvast vilkuvast tulukesest teisel pool ulgumerd. Pealesurutud ideoloogiate asemel seisame nüüd kapitalistlikus infouputuses, kus informatsiooni pakkumise juhtiv tegur on raha.

Klikkide nimel uudiste tootmine ning tehnoloogilised ja ühiskondlikud arengud on seadnud küsimärgi alla tänase eraõigusliku meediaorganisatsiooni põhimõtted ja ärimudeli. Kuidas oleme sellisesse olukorda jõudnud ja mis saab edasi?

Iga ajastu kodanikel on olnud erinevad väljakutsed, mis seni on liikunud ajas kui pendel ühest äärmusest teise. Meie kujundada on tulevik, et pendel jääks seisma ja vaba demokraatlik ajakirjandus saavutaks oma rolli ja väärtuse.

Nõukogude tsentraliseeritud ja hierarhilise ühiskonna liim pidi olema ideoloogiline propagandistlik meedia. Noorte umbusklik sisetunne poliitilise ajakirjanduse suhtes sai jõudu „Ameerika häälest“, Soome TVst ning käest kätte levinud trükistest. Olukorras, kus ajalehe „Edasi“ loetavaks osaks peeti vaid spordi-, ilma- ja surmakuulutuste rubriiki, oli üldiselt selgem, mida uskuda ja mida mitte. Poliitiliste lehekülgede peamiseks kasutusalaks sai turult ostetud heeringa pakkimine.

Nõukogude propagandaga kaasnenud tsensuurist tekkinud vastandumine andis üldsusele tõesuuna tunnetuse. Muu hulgas meiesugused noored võitlesid tollase süsteemi vastu, kasutades selliseid kunstilisi väljendusvorme nagu satiir, iroonia ning paroodia.

Tülpimus kanoniseeritud meedia- ja ühiskonnakorralduse vastu avaldus taasiseseisvumise järel uues suunas – tekkis täielikult vaba meedia. Tehnoloogia areng ning turumajanduse nähtamatu käe printsiip panid põhja uuele meediaorganisatsioonide ärimudelile, kus sisuloome toimub vastavalt nõudlusele. Olime jõudnud tõotatud maale, kuid selgus, et nüüd paneb ajakirjandusrattad käima raha. 

Pöördeliseks võib pidada aastatuhande vahetusele järgnenud uue meedia levikut. Tänapäeva infoväli on kui araabia turuplats, kus kõik karjuvad, et just nende toode on parim, seades kahtluse alla naabri väljapaneku. Mänguteooria, millel kapitalism põhineb, ei anna võimalust tarbijate tähelepanu köita propagandainstrumente kasutamata.

Tihti tarbime meediat ilma, et sellest ise aru saaksime. Näiteks Youtube pole üksnes videojagamisplatvorm, vaid eelkõige kliendi tähelepanust elatuv organism.

Tegelikult oleme oma vanemate noorusajaga sarnasel positsioonil: umbusk meedia suhtes on tugev ning paberväljaanded kõlbavad paljude arvates vaid tulealustuseks.

Teatav umbusk meedia ja riigivõimu vastu on demokraatia seisukohalt tervislik nähtus, kui see ei muutu küünilisuseks. Elu kahtluste- ja kõhklusteudus, kus usaldada ei saa kaarti, GPSi ega sõpra, on aga väärtuste kriis, mis kätkeb ühtaegu nii võimalusi kui ka ohte.

Arvamuste ajastul on kriitilise tähtsusega otsida tõde ja fakte – üha enam leviv käegalöömine ja ükskõiksus klassikalise ajakirjanduse suhtes ei tohi olla noorte roll. Ehk on siis aeg teabe tarbimisrevolutsiooniks ning heita seljast pealiskaudsusest ja ükskõiksusest vorbitud orjarüü?

21. sajandi meedia on tarbija nägu, kuid ajakirjanduse roll võiks tulevikus olla suurema heaolu taotlemine, kohati ka tarbijale ja sidusrühmadele ebamugaval moel. Olulise raamistamine, ebaolulise väljajätmine ja professionaalne uurimistöö võiks olla need aspektid, mida taotleda uut moodi rahastuse toel.

Totaalne muutumine poole sajandiga – liikumine riiklikust meediasüsteemist vaba ajakirjanduse ärimudelile – annab meile võimaliku juhtnööri. Talupojatarkus ütleb, et kahe ekstreemse variandi vahel valides asetseb kõige soodsam võimalus ilmselt keskteel.

See võiks olla ühiskondlikul kokkuleppel tuginev fondipõhine ärimudel, kus finantseerijateks on nii riik kui ka eraettevõtted. Taoline mudel annaks ajakirjanikele võimaluse pühenduda olulistesse teemadesse ning toota kvaliteetset, professionaalset meediasisu.

Ühiselt rahastatud meediaorganisatsiooni eelised usaldusväärsus, professionaalsus ning kvaliteet. Riik vajab ora istmikus ning rahvas argumenteeritud käsitlusi, millele toetuda.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.