Mida teha kui Pandivere põhjavesi rikutud saab? On meil olemas „plaan B“? Pandivere veehaarde mõju ulatub Keilast Rapla ja Viljandi kaudu Tartuni, Tallinnast rääkimata. Vähe on eestimaalasi, keda fosforiidi kaevandamise negatiivsed mõjud puutumata jätaks. Kas oleme valmis neid riske võtma? Tüüpiline mantra "tänapäeva tehnoloogiast" kui võluvitsast kõikide murede lahendamiseks on lihtsalt küüniline.

Maavarad kuuluvad põhiseaduse järgi rahvale. Riigi roll on olla hea valitseja. Meie, rahvas. oleme mõisnik, riik on mõisavalitseja. Nüüd on riik omakorda andmas teatepulga ettevõtjatele, kes saavad teatud tingimustel võimaluse meile kuuluva maavaraga majandamiseks.

Esmapilgul on see toimiv mudel. Tegelikkus on aga ideaalist kaugel. Eesti riigi maavarade majandamine pole heaperemehelik, pole iseseisvuse taastamise algusaegadest olnud. Rääkimata sellele eelnenud ajast.

Lühidalt kirjeldades on tegu arengumaadele iseloomuliku röövkapitalismiga. Probleemid algavad seadusandlusest, jätkuvad praktikaga ning lõpevad puuduliku järelevalvega. Huvilised võivad uurida riigikontrolli auditite tulemusi.

Tuletame meelde, et maavarade puhul räägime taastumatust ressursist. Kord maa seest võetuna materjali tagasi maasse ei pane. Rikutud veerežiim ei pruugi taastuda, tootmise käigus tekkinud reostus mõjutab keskkonda aastakümneid või aastasadu. Järeltulevad põlved peavad aga tehtuga lihtsalt leppima.

Oleksin väga ettevaatlik rääkides aastakümnete perspektiivis fosforiidist kui suure potentsiaaliga elukvaliteedi ja heaolu kasvatamise ressursist. Maailma rahvastiku kasvades võib puhas vesi ja hea tervisega muld osutuda oluliselt suuremaks väärtuseks kui fosforiidist valmistatud kunstväetis.

Eesti Maavarade Ühing on Eesti vabaühenduste poolt loodud katusorganisatsioon, mille eesmärk on seista heaperemeheliku maavarakasutuse eest.