Nagu ka president juba seitse aastat tagasi Eesti ajakirjanduse isa Johann Voldemar Jannseni mälestusmärgi juures peetud kõnes tõdes, ei ole demokraatia ilma vaba ajakirjanduseta võimalik. Toomas Hendrik Ilves vormis samas kõnes ka ajakirjanduse lihtsa tegevuspõhimõtte: informeerida nii erapooletult kui võimalik sellest, mis tegelikult toimub. Need kanalid ja väljaanded, mis seda teha ei püüa, ei ole ajakirjandus.

Sellega seoses tuletaski president meelde Edmund Burke’i sõnu, kes mainis revolutsioonieelse Prantsuse parlamendi ühe osalisena vaimulike, aadlike ja kodanike kõrval ka ajakirjandust kui neljandat seisust. Seisus aga... nagu öeldakse, kohustab. Kohustab rääkima tõtt, vältima hüsteeriat, teenima avalikkust.

Nimetage mind idealistiks, kui tahate, aga ma olen siinkohal presidendi seitsme aasta taguste sõnadega päri. Ma tahan uskuda, et see on võimalik. Et selline ajakirjandus on võimalik.

Aga!

Seitsme aastaga on nii mõndagi muutunud. 2007. aasta juunis oli presidendi poolt tänaseks armastatud ja talle rahvusvahelist kuulsust toonud Twitter alles lapsekingades, Facebooki kui sellist peaaegu ei eksisteerinudki. Täna valitsevad need maailma sotsiaalmeediat, sünnitades ja kukutades nähtusi, arvamusliidreid, presidente ning valitsusi.

See kõik on toimunud ainult seitsme aastaga ja arvata võib, et kui keegi kogu maailma elektrit korraga välja ei lülita (nagu fantaseerib kaks aastat tagasi käima lükatud USA telesari „Revolutsioon“), siis kasvab sotsiaalmeedia osakaal maailma inimeste argipäeva, kõrghetkede ja teadvuse kujundajana veelgi.

Seega – sotsiaalmeediast on saamas neljas võim seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu kõrvale. Miks just võim, aga mitte seisus? Vastus on väga lihtne – sest seisus kohustab. Sotsiaalmeediat aga ei kohusta miski.

Loomulikult on võimalik, et sotsiaalmeedia võrgustike kaudu levib tõene, hüsteeriavaba ja avalikkust teeniv informatsioon. See on võimalik, aga see pole sotsiaalmeedia olemuslik eesmärk ja omadus, mistõttu sotsiaalmeedial pole ka ühiseid väärtusi jagavat tegijaskonda, samu eetilisi põhimõtteid järgivaid vastutajaid ega eneseregulatsioonimehhanisme.

Sotsiaalmeedia on stiihia, millest on saanud võim selle meeletu populaarsuse ja tarbijate üüratu hulga tõttu. Seisus ei saa olla stiihiline, vastutusevaba nähtus, seega ei saa sotsiaalmeedia ka kunagi endale ajakirjanduse rolli neljanda seisusena.

Küll aga oleme me tänase demokraatia tingimustes olukorras, kus korraga eksisteerivad nii neljas võim kui ka neljas seisus. Ma väga loodan, et neljas võim ei saa kunagi iseendast nii pimestatud, et ühiskonnas tõsimeeli uskuma hakatakse, et demokraatia on võimalik neljanda seisuseta.