Umbes kuu aega tagasi esitas grupp Eesti inimesi avalduse, nõudes elamisväärset Eestit, juhtides tähelepanu sellele, et liberaalmajanduslike jm reformide käigus on inimeste heaolu jäänud tagaplaanile.

Meie poliitilises debatis võib tihti kohata avaldusi, mis demoniseerivad vasakpoolsust ja sotsiaalsust kui ideoloogiat (mitte ainult erakonda), seostades seda küll kommunismi, küll lihtsalt arutu kulutamise ja vastutuse nihutamisega inimeselt riigile. Räägitakse „vasakpöörde ärahoidmisest“. Mõni aeg tagasi ilmus näiteks artikkel pealkirjaga „Kallas teeb kõik võimaliku vasakpöörde vastu“ (Postimees, 13.02.2014).

Selline vasakpoolse ilmavaate demoniseerimine on esiteks ekslik – sotsiaalne mõõde sisaldub ka „läänelikus“ mõtteloos ja õiguses – ja teiseks ohtlik, andes tuge riigi olematuks „lihvimisele“ ja nn kauboikapitalistliku ühiskonna süvenemisele, mis kuidagi ei soodusta sotsiaalset õiglust ega elamisväärset Eestit.

Olgu öeldud, et ma olen väga uhke Eesti üle. Selle üle, kuhu oleme aastaks 2014 jõudnud, mida saavutanud veidi üle 20 aasta jooksul. Paraku on meie tänases riigis mõned aspektid, mis teevad muret – hoolimise, solidaarsuse, inimese väärtustamisega seonduv peab tihti taganema edukultuse ja majandusliku tasuvuse ees.

Olgu ka öeldud, et minu soov ei ole reklaamida Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda Eestis, vaid juhtida tähelepanu sellele, et sotsiaalsus ja vasakpoolsus on reaalne täiendus parempoolsusele ning kogu ideoloogia demoniseerimine on äärmiselt ohtlik.

Detsembris avaldati Postimehes ka kaks arvamuslugu (Tiia Selli ja Madis Habaluk, 5.12.2013), milles väljendati sisuliselt järgmist seisukohta: vaesus on inimese enda loodud ja vastutus selle eest lasub seetõttu inimesel endal. Jah, esmajoones vastutab oma otsuste ja elu eest loomulikult inimene ise. Ma ei ole aga nõus nendes artiklites väljendust leidnud riigi ning kogukonna-ühiskonna rolli ja vastutuse nullini redutseerimisega.

Inimene küll teeb oma valikud ja vastutab ise, kuid riigil lasub kohustus luua selleks keskkond. See, millises riigis ja keskkonnas me elame – kas darvinistlikus olelusvõitluses, tugevas edukultuses, kus tugevamad jäävad peale ja nõrgemad vaatavad ise, kas surevad välja või vegeteerivad ellujäämise piiril või siis solidaarses, sallivas ja erisusi arvestavas sotsiaalselt turvalises ühiskonnas – ei sõltu ainult üksikisikutest. Seda keskkonda kujundavad võimu ja otsustega meie valitud valitsejad.

Igaüks võib sattuda olukorda, kus vajab toetust ja abi. Riigil on kohustus selline abi tagada ja see ei ole sotsiaalne heategevus või kommunism.

Kõige levinumad Montevideo konventsioonist (1933) tulenevad riigi tunnused on järgmised: rahvas, kindlaks määratud territoorium, suveräänne võim, võime astuda suhetesse teiste riikidega. Kusjuures riik ei kaota suveräänsust, kui valitsus mingil põhjusel enam võimu teostada ei suuda. Teame omast käest, et ka kindla piiri nõue on pigem paindlik ja annab ruumi riikide vahelistele läbirääkimistele. Rahvaga on teisiti: kui ei ole rahvast, ei ole ka riiki.

Ja rahvas ei koosne ainult (mingil ajahetkel) rikastest ja edukatest. Rikkus ja edukus või vaesus ja raskused ei ole ka püsivad näitajad, need on muutuvad olukorrad elus, millega toimetulek sõltub lisaks inimesele endale ka sotsiaalsest keskkonnast, mida kujundavad suures osas võimulolijad.

Läbi inimõiguste perspektiivi

10. detsembril tähistatakse rahvusvahelist inimõiguste päeva. Sel kuupäeval 1948. aastal võeti vastu ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsioon, mis sisaldab nii tsiviil-poliitilisi kui ka sotsiaalseid põhiõiguseid. Paarkümmend aastat hiljem võeti ÜRO tasandil vastu nii tsiviil- ja poliitiliste õiguste kui ka majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste pakt. 1993. aastast pärinevas Viini deklaratsioonis on riigid konsensuslikult väljendanud inimõiguste universaalsust, terviklikkust, lahutamatust ja omavahelist seotust. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 10 kohaselt on Eesti lisaks demokraatlikuks ja õigusriigiks olemisele ka sotsiaalriik.

Mida see tähendab? Kokkuvõtlikult seda, et inimväärikuse, inimväärse elu tagamiseks ei piisa ainult vabadustest ja õigustest, mille tagamiseks on riigil eelkõige negatiivne kohustus mitte sekkuda, mitte takistada nende vabaduste teostamist (nt arvamusvabadus, usuvabadus, aktiivne ja passiivne valimisõigus, ühinemisvabadus jne), vaja on ka selliseid õigusi, mille tagamiseks tuleb riigil täita positiivseid kohustusi, aktiivselt tegutseda (nt õigus sotsiaalsele turvalisusele, haridusele, tervisele jne).

Ehk juriidilisest inimkeelde tõlgituna: selleks, et olla aktiivne kodanik, võtta osa avalikust elust, avaldada arvamust ja minna valima, peavad kõigepealt olema rahuldatud sellised põhivajadused nagu toit, puhkus, võimalus õppida, võimalus võtta osa kultuurielust. Nagu ütles kuulus saksa näitekirjanik Berthold Brecht: „Zuerst kommt das Essen und dann die Morals“ (kõigepealt peab olema kõht täis ja siis saab rääkida moraalist).

Juba Vana-Rooma filosoof Tacitus ütles: „Õigus – see on headuse ja õigluse kunst“ (Ius est ars boni et aequi). Õigus ei pea olema mitte ainult selge, kindel ja selle järgimine tagatud sanktsioonidega, vaid ka õiglane. Osana riigipidamisest on see esmaselt inimeste jaoks – kõigi inimeste jaoks. Mitte asjata ei ole enamikus riikides seadusandlik organ parlament, rahva poolt valitav kogu, mis peaks esindama võimalikult laia läbilõiget ühiskonnast, tagades võrdsed võimalused kõigile esindatavaile.

Inimõiguste terviklikkust ja seotust ning sotsiaalset õiglust esindav mõõde oli olemas juba kuulsas USA president F. D. Roosevelti 1941. aasta kõnes „Neli vabadust“, milles ta tõi välja neli vabadust, mis peavad olema tagatud selleks, et garanteerida inimväärikas elu: sõnavabadus, usuvabadus, vabadus puuduse kannatamisest ja vabadus hirmust.

Mis toimub Eestis?

Lugesin hiljuti üht artiklit CNN-s, kus olid välja toodud riigid, mille elanikud töötavad kõige rohkem (10 Most Hardworking Countries in The World). Eesti oli neljas, pärast Mehhikot, Tšiilit ja Koread. Sama artikkel sedastab, et võrreldes teiste Euroopa riikidega on palgad Eestis madalad, pikaajaline töötus kõrgel tasemel ja paindlikud graafikud pigem tundmatud. Keskmine aastane sissetulek Eestis on sama artikli andmetel 17323 dollarit.

Lisame siia Eesti statistikaameti andmed, mille kohaselt elas 2011. aastal suhtelises vaesuses 41 700 last ehk 17 protsenti kõikidest alla 18-aastastest lastest ja absoluutses ehk äärmuslikus vaesuses 23 000 last ehk ligi 9,5 protsenti kõikidest alla 18-aastastest lastest. Kusjuures absoluutses vaesuses elavate laste määr tõusis alates 2007. aastast järk-järgult kuni 2010. aastani (kuuest protsendist 11 protsendini).

Jah, nendel aastatel oli majanduskriis, tehti kärpeid, oldi solidaarsed, jõuti eurotsooni ja siiani ollakse Euroopas eeskujuks oma tasakaalus eelarve ja suurepärase kriisimajandamisega. Kas see õigustab drastilist lõhet tööpanuse ja palganumbri vahel ning viieprotsendilist kasvu laste vaesuses? Kas need inimesed ja lapsed või nende vanemad vastutavad ise, „tõmbavad ise vaesusenergiat ligi“, nagu ühes mainitud artiklitest kirjeldatud või on siiski ka riigil siin mingid kohustused ja võimalused?

Hiljuti avaldatud PISA 2012 tulemused annavad meile põhjust rõõmustamiseks: oleme lihtsalt tublimate hulgas olemisest tõusnud absoluutsesse tippu kõrvuti Aasia „tiigrite“ Singapuri ja Lõuna-Koreaga. Selle saavutuse väärtust kahandamata on eksisteeriv reaalsus selle taustal ikkagi see, et paljud Eesti inimesed ja nende lapsed elavad suhtelises vaesuses või puuduses, vaatamata sellele, et nad töötavad vähemalt 40 tundi nädalas või rohkem.

Olen töötanud õpetajana ja Noored Kooli -programmi vilistlasena on mul palju õpetajatest sõpru. Ma tean, et need numbrid ja terminid „absoluutne vaesus“ ja „suhteline vaesus“ kujutavad endast paljude laste karmi igapäeva. Need lapsed kannatavad erineval määral puudust kõige elementaarsematest asjadest: toit, toasoojus, korralikud riided. Neil lastel ei ole võrdset võimalust „skoorida“ PISA testis ega kusagil mujal! Tühja kõhuga ei saa õppida.

Kusjuures jutt ei ole ainult vastutustundetute vanemate lastest, nende 41 700 lapse vanematest suur osa käib tööl ja püüab oma laste eest hoolitseda nii hästi, kui suudab.

Õigus haridusele on sätestatud juba 1948. aasta Inimõiguste Ülddeklaratsioonis. Juba siis oli selge, et teiste inimõiguste realiseerimiseks on vaja haridust. Ülddeklaratsiooni haridusõigust sätestav artikkel 26 ütleb, et haridus peab olema suunatud inimisiksuse täielikule arendamisele ja inimõigustest ning põhivabadustest lugupidamise suurendamisele. Kas tänane Eesti haridus, mida raamistavad minimaalsed sotsiaalsed garantiid, õpetajate ebareaalne töökoormus ja madalad palgad, tagab selle? Kas see tagab võrdsed võimalused kõigile lastele?

PISA-test seda ei kontrolli. Aga nende oskuste ja teadmiste raames, mida see mõõdab, selgub, et enamus meie tublisid testilahendajaid jääb keskmike hulka, tippsaavutusi on väga vähe. Ka see on mõttekoht.

Kuidas?

Inimõiguste tudengina võtsin sel aastal Brüsselis osa suurüritusest Euroopa Arengupäevad 2013. Üks olulisemaid seal väljendatud ja palju korratud mõtteid oli, et vaesus, haigused, harimatus jm ei ole n-ö tehnilised, vaid poliitilised probleemid, mille lahendamine nõuab eelkõige poliitilist tahet. Kusjuures jutt oli maailmamõõtmest ja tunduvalt drastilisematest probleemidest kui need, millega seisame silmitsi tänases Eestis.

Võtame näiteks haldusreformi. Umbes samal ajal pöördumisega elamisväärsest riigist pöördus grupp inimesi avalikult riigikogu pole ka sõnumiga: „Otsustage haldusreform“ (Postimees, 21.02.2014). Põhjendused on väga selged ja selge on ka see, et see reform tuli tegelikult ära teha juba eile, et peatada protsess, mille käigus Eestist saab Suur-Tallinn ja ääremaa. Selle reformi näol ei ole tegu lihtsalt piiride ümberjagamisega, vaid põhimõttelise riigipidamise ümbervaatamisega, millest sõltub nii kohalike omavalitsuste kui ka riigi kui terviku majanduslik jätkusuutlikkus.

Veidi pärast seda teatasid kaks Reformierakonna poliitikut saadetes „Vabariigi kodanikud“ ja „Foorum“, et nemad ei saa aru, mis ikkagi selle reformi kasutegur inimese jaoks on ja seetõttu ei soovi reformikava toetada.

Põhiseadusekspert Jüri Raidla on juba 2011. aastal väljendanud seisukohta, et haldusreformi tegemata jätmine on põhiseaduse rikkumine, kuna sellisel kujul haldussüsteem ei suuda tagada minimaalseid avalikke teenuseid kõigis Eestimaa paigus. Seega ei ole osades piirkondades elavate inimeste põhiõiguste järgimine tagatud võrdselt suuremates linnades ja rikkamates maakondades elavate inimestega.

Riigipidamise reformi vajadust ja tänaseid kitsaskohti on kirjeldatud OECD oma 2011. aasta raportis Eesti riigivalitsemisest, Rivo Noorkõiv on kirjutanud artiklite seeria Maalehes, avaldatud on uuringuid. Eelmisest PISA uuringust selgus, et Valgamaa õpilaste funktsionaalse lugemise oskus on Tallinna ja Tartu õpilastega võrreldes kolm aastat tagapool. See ei ole ju nii selle pärast, et Valgamaa õpilased oleks vähem võimekad või õpetajad halvad! Küsimus on haridus- ja haldusjuhtimises ning sotsiaalsüsteemis.

Kui üleilmsete (sotsiaalsete) probleemide lahendamine on suuresti prioriteetide ja poliitiliste otsuste, mitte niivõrd ja ainult ressursside (nende puuduse) küsimus, miks peaks see siis väikese Eesti kontekstis olema ebareaalne? Ebareaalsed ei ole ideed ja lubadused, mis nõuavad ressursside ümberjagamist. Ebareaalne on situatsioon, kus väga rasket tööd ja väga palju tehakse mitte selle nimel, et saavutada või osta midagi suurt, vaid selle nimel, et elada inimväärselt. Inimväärne elu (sh väärikas tasu töö eest ja sotsiaalne turvalisus) on inimõigus, mitte sotsiaalne heategevus või riigi valikuvabadus!

Võimalik, et tuleviku-Eestis, kus võrdsed võimalused on reaalselt saavutatud, kus sotsiaalsüsteem tagab sellise turvalisuse, mis võimaldab inimväärset elu ka nõrgematele või raskustes gruppidele, oleks taas vaja rohkem parempoolsust, rohkem võistluslikkust, mine tea ... Tänases Eestis on kaalukauss aga selgelt teisel pool ja see vajab tasakaalustamist. Mina Eesti kodanikuna soovin, et väide „Eestil on läinud hästi“ või, et riigieelarve on „sotsiaalne ja inimnäoline“ (Sven Sester „Foorumis“ 11.12.2013) ei kõlaks küünilisena nii paljude Eesti inimeste jaoks!

Vaatame, kuidas suudab SDE nüüd koalitsioonierakonnana oma võimalusi kasutada.