Ühel hommikul teatab sinu tehisaru assistent, et juhiluba aegub kahe kuu pärast. Ta kontrollib tervisetõendi kehtivust, broneerib vajadusel arstiaja, leiab registrist sobiva foto ja esitab transpordiametile taotluse. Sina ei ava ühtegi portaali ega täida ühtegi vormi.

Viimased 30 aastat oleme ehitanud digiriiki eeldusele, et teenuse kasutaja on inimene. Inimene logib sisse, esitab taotluse, kinnitab oma tahte ning vastutab tehtud valikute eest. Ka siis, kui suur osa protsessist toimub automaatselt, on selle algus- ja lõpp-punkt inimene või tema eest tegutsev ametnik.

Oleme jõudnud ajajärku, kus see eeldus enam ei kehti. Juba täna kasutavad paljud inimesed ja ettevõtted info saamiseks tehisaru assistente ning lähiajal hakkavad need iseseisvalt tegema päringuid, koostama dokumente, suhtlema teenuste otspunktidega ning algatama menetlusi. Tehnoloogiliselt on need võimalused täna juba olemas. Riigi jaoks tekib küsimus, kuidas teenindada inimese asemel inimest esindavat tehisaru agenti.

Mida see tähendab kodaniku jaoks? Kui täna saab edukalt planeerida tehisaru abil unustamatut perereisi, saades soovitusi tegevuste, majutuse, transpordi ja muu kohta, siis järgmise sammuna on võimalik anda samas aknas korraldus kinnitada majutuste, piletite ja restoranide broneeringud. Sarnase toimimisloogika alusel peame uuesti läbi mõtestama ka avalikud teenused, olgu selleks dokumentide uuendamine, kolimine, majandusaasta aruande koostamine või ettevõtte asutamine.

Küsimus ei ole ainult võimekuses, vaid õiguses tegutseda

Suurte keelemudelite võimekus on viimase paari aasta jooksul hüppeliselt arenenud ning nende kasutamise mugavus ja võimalused laienevad, kui mitte iga kuu, siis vähemalt iga kvartal. Vajalikud tehnilised võimekused arenevad kiiresti ja on piiratud kasutusjuhtudes juba olemas. Lahendamata on aga usaldus, vastutus, turvalisus ja süsteemidevaheline koostöö. Sama agiilsust ei saa oodata ega eeldada õigusloomest. Kuni riik ei ole jõudnud mängureegleid paika panna, kujundab süsteemi keegi teine. Kindlasti pole riigil vaja hakata konkureerima mudelite loomisega ega ette kirjutada, milline lahendus peab turul võitma. Riigi ülesanne on luua usaldusraamistik, et tagada selgus: kes tegutseb, kelle nimel, milliste õigustega, mille alusel ja kes vastutab. Identiteedita agent on süsteemi jaoks anonüümne tegutseja. Volituseta agent on turvarisk. Vastutusahelata agent on õiguslik probleem.

Riigi vaates on tegemist digitaalse suveräänsuse tagamisega, sest hetkel kujundavad tehisaru agentide ökosüsteemi käputäis tehnoloogiaettevõtteid, kelle lahendused lähtuvad paratamatult nende ärimudelitest, tehnoloogilistest valikutest ja globaalsest riskitaluvusest. Need ei pruugi kattuda demokraatliku riigi õiguslike kohustuste ega avalike väärtustega. Oluline on, et riik ei muutuks lihtsalt otspunktiks nende süsteemis, vaid saaks kaasa rääkida agentide identiteedi, suhtlusprotokollide ja turvamudelite väljatöötamisel.  Samas ei tähenda see, et riik peab kõik tehnoloogiad ise ehitama, vaid riigil säilib võime otsustada, millistel tingimustel tehnoloogia tema ühiskonnas tegutseb.

Eesti ei pea alustama nullist

Eestil on agentide ajastuks valmistumisel oluline eelis. Meil on olemas turvalise andmevahetuse kiht X-tee, digitaalne identiteet, organisatsioonide e-tempel ning volituste haldamise lahendused. Need komponendid ei lahenda iseenesest tehisaru agentide identiteedi, autonoomia ega vastutuse küsimust. Küll aga tähendavad need, et me ei pea alustama tühjalt lehelt.

Järgmine samm on luua kiht, mis võimaldab tõendada mitte ainult seda, milline inimene või organisatsioon süsteemi kasutab, vaid ka seda, milline agent tegutseb, kelle volitusel ja millistes piirides. Samuti peab olema võimalik agenti peatada, tema volitus tagasi võtta, tegevusi auditeerida ning vajaduse korral tehtut vaidlustada või tagasi pöörata.

Tehisaru kasutuselevõtu tagamine ei ole pelgalt tehnoloogiline innovatsioon, vaid kätkeb endas diskursust õigusest, usaldusest, digiriigi arengusuundadest, küberturvalisusest, standardiseerimisest ja tuleviku riigivalitsemisest.

Küsimus ei ole "kas", vaid "kuidas". Usaldus-, turbe- ja vastutusreegleid on mõistlik kujundada enne laialdast kasutuselevõttu, mitte pärast esimesi suure mõjuga eksimusi. Samas ei tohiks riik liiga vara ette kirjutada, milline tehnoloogia või standard peab võitma. Vajalik on tasakaal: reguleerida nii vähe kui võimalik, kuid nii palju, kui usaldusväärseks tegutsemiseks vajalik.

20 aastat tagasi küsiti, kas riik peaks üldse internetis teenuseid pakkuma. Täna tundub see küsimus absurdne. Kümne aasta pärast võib sama absurdne tunduda küsimus, kas tehisaru agentidel peaks olema turvaline viis riigiga suhelda. Tehisaru agentide tulek ei ole enam ainult tehnoloogiaprognoos. See on institutsiooniline valik: kas demokraatlikud riigid kujundavad reeglid ise või kohanevad hiljem kellegi teise loodud süsteemiga.