Ehkki ka senises seadusandluses olid Kõve sõnul sätestatud alused, mille pinnalt saab mõne organisatsiooni, kiriku või usuühenduse sundlõpetada, kui riik leiab, et selle tegevus on Eesti riigile ohtlik, siis ilmselt ei pidanud riigikogu praeguseid seadusemuudatusi vastu võttes seda piisavaks ja lisas sinna aspekti, mis käsitleb usuühenduste seost mõne välismaise organisatsiooniga.

"Kui meil on Eestis mõni ühendus, juriidiline isik, isikute muu ühendus, kelle puhul meil on kahtlus või mure, et see on Eesti riigi vastane, siis meil on ka täna olemas regulatsioon selleks, et teda karistada, meil on olemas ka regulatsioon selleks, et ta kinni panna, sundlõpetada. Selline regulatsioon on olemas tsiviilseadustiku üldosa seaduses, aga ka kirikute ja koguduste seaduses," ütles Kõve esmaspäeval Tallinnas peetud pressikonverentsil. "Olemasolev seadus nägi ette seda, et ühing peab ise olema midagi (seadusepiiranguid – toim.) rikkunud Eestis, ta peab midagi olema valesti teinud selleks, et minna teda sundlõpetama," lisas ta.

Kirikute ja koguduste seaduse muudatustega aga laiendati seda alust.

Riigikohtu otsuse kohaselt sätestavad muudatused, et keelatud on Eesti usulise ühenduse ja välismaise isiku vahel olev administratiivne-organisatsiooniline seotus, mis tuleneb Eesti usulise ühenduse põhikirjast, keelatud on Eesti usulise ühenduse majanduslik sõltuvus välismaisest isikust, kusjuures seotus muutub keelatuks alles siis, kui välismaine isik kujutab endast ohtu Eesti riigi julgeolekule või põhiseaduslikule või avalikule korrale. Muudatustega kehtestatud normides mõeldud oht peab väljenduma välismaise isiku tegevuses, see peab tulenema konkreetse juhtumi asjaoludest ning olema tegelik ning seda ei saa kohaldada abstraktse ohu korral. Kui välismaine isik on toetanud sõjalist agressiooni, kutsunud üles sõjale, terrorikuriteole või muul viisil vägivallale jms, on samuti määrav see, kas sellisest toetamisest tulenev oht Eesti riigi julgeolekule või põhiseaduslikule või avalikule korrale on konkreetse juhtumi asjaoludel tegelik.

"See seadus[emuudatus], mille riigikogu [nüüd] vastu võttis, nägi ette ühe hästi abstraktse ja vaidlusaluse lause – tegelikult see käib eraldi kirikute, koguduste ja usuühingute kohta, – öeldes, et selline organisatsioon ei või olla põhikirja või tegevuse aluseks oleva muu dokumendi alusel või majanduslikult seotud välisriigis asuva vaimuliku keskuse juhtorgani, usulise ühenduse vaimuliku juhiga, kes kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule või põhiseaduslikule või avalikule korrale. Just selle ühe lause üle kogu sellest seadusest on see juriidika siin keskendunud," kommenteeris Kõve.

"Võimalik, et seadusandja, kirjutades nüüd detailsemalt seda kõike ette, soovis kohtule natukene ette kirjutada, mida pidada ohtlikuks, millal võiks mõnda organisatsiooni kinni panna. Mingis mõttes on see ka, ma julgen öelda, väike usaldamatus kohtu suhtes, et äkki te teete vale otsuse. See on minu isiklik arusaam, see võib olla ka vale, aga siit läbi see kumab niimoodi," märkis riigikohtu esimees, kes jäi oma seisukohaga üldkogu hääletusel vähemuse poolele.

Kõve viitas ka sellele, et seaduse väljakuulutamisest keeldunud ja riigikohtusse pöördunud president põhjendas oma käiku samuti sellega, et see üks lause on ebaselge ja võimaldab erinevaid tõlgendusi, et pole selge, kelle kohta ja mis alusel seda võidakse rakendama hakata ja kas sellega võidakse rikkuda nii ühinemisvabadust kui ka usuvabadust.

"Riigikohus sedasama lauset laias laastus siis tõlgendas ja arutles selle üle, et kuidas seda ikkagi mõista. Kuidas seda mõista ja kuidas rakendada niimoodi, et seda ei saaks kohaldada põhiseaduse vastaselt ehk siis meelevaldselt igasuguste usuliste ühenduste suhtes," selgitas ta. "Ja Riigikohus, vähemalt riigikohta enamus, leidis, et seda lauset saab niimoodi lugeda, iga vaidlusalust kohta sellest lausest saab lugeda kuidagi kitsendavalt. Kitsendavalt tähendab juristide keeles põhiseaduspäraselt," jätkas Kõve.

Riigikohtu esimees rõhutas ka seda, et kuigi seadus on nüüdseks vastu võetud ja ka välja kuulutatud, siis see ei lõpeta võimalikke kohtuvaidlusi olukorras, kus siseminister teeb ettepaneku mõne usuühenduse tegevuse lõpetamiseks.

"Meil on põhiseaduses tagatud nii usuvabadus, aga põhiseaduses on tagatud ka ühinguvabadus sellisel viisil, et ühtegi ühingut või ühendust ei saa kinni panna ega ära lõpetada teisiti kui kohtuotsusega ja õigusrikkumise eest. See on põhiseaduse paragrahvis 48 kirjas. Ka riigikogu ei saa tegelikult võtta vastu otsust, et paneme kinni mõne kiriku. Ehk selleks on alati vaja kohtu otsust," rääkis ta.

"Ei ole välistatud, et kui seda sätet, seda seadust hakatakse rakendama kellegi suhtes, siis need küsimused kerkivad ikkagi üles ja ka riigikohtu tõlgendusega koos jääb ikkagi vaidlusele ruumi. Nii, et see vaidlus ei ole selles mõttes läbi," tõdes Kõve.

Kui näiteks siseministeerium soovib mõnelt usuühingult selle põhikirja muutmist, ühing seda aga ei tee ning siis algatatakse tema sundlõpetamine, siis see eeldab kohtu otsust, kus menetlus võib liikuda läbi kõikide kohtuastmete, kirjeldas ta.

"Siin on õiguslikult väga palju nüansse, siin on väga palju inimõiguste kohtu praktikat, aga ka inimõiguste konventsiooni teemat kahtlemata, usuvabadus," märkis Kõve.

Ta rõhutas, et Eestis ei ole siseministri algatusel kogu taasiseseisvuse aja jooksul mitte ühtegi organisatsiooni sundlõpetatud julgeoleku põhjustel.