Estonia päästetööde juht: samas mastaabis katastroof on Soome lahel pidevalt võimalik ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Erukommodoor, 20 aastat tagasi Estonia päästetöid juhtinud Raimo Tiilikainen ütleb ERR-i uudisteportaalile antud eksklusiivintervjuus muu hulgas, et ülitiheda ristliiklusega Soome lahel on Estonia mastaabis laevaõnnetus endiselt millal tahes võimalik. Hoolimata siinse piirkonna riikide merepäästevalmiduse paranemisest on aga nii helikopterid kui ka teised laevad päästevahenditena oma piirangutega. Ka selgub, miks Estonia päästeoperatsioon Tiilikaineni jaoks eriti tundeline oli.

20 aastat on pikk aeg, aga Estonia päästeoperatsiooni taolised päevad ilmselt kuigi kergelt ei unune. Mis teil 1994. aasta 28. septembrist pealmisena meenub?

Esimese asjana meenub muidugi see, et mul oli just alanud mu viimane puhkus – 12 tundi enne õnnetust olin esitanud tööl oma lahkumisavalduse ning tulnud koju Espoosse. Öösel 1-2 paiku helises telefon ja sealt teatati, et laev nimega Estonia on merel kreenis.

Palusin valvepiirkonna staabil, kust kõne tuli, et mind asjaga kursis hoida ja panin toru ära. Siis aga tuli mulle meelde, et Estonia... see on ju reisiparvlaev, tuhande inimesega pardal! Pöördusin just tagasi telefoni poole, kui see helises uuesti. Võtsin toru ja küsisin: „Uppunud?“ Mulle vastati: „Jah!“

Ütlesin selle peale „Tulen!“ Abikaasa soojendas tassi teed, kuni ma riideid selga tõmbasin, ja siis kihutasin Turu poole nii kiiresti kui võimalik [Espoost Turusse on maanteed mööda 150 kilomeetrit].

Estonia lõpparuandes on viidatud puudustele, mis põhjustasid katastroofi – aga kas päästeoperatsiooni peale tagantjärele mõeldes oli selles midagi, mida oleks võinud paremini või tõhusamalt teha?

Ma ei tea, kas paremini või tõhusamalt... aga pärast seda on uuendatud palju [pääste]tehnikat ning valves olevaid töötajaid on palju rohkem – ka juhtimiskeskustes, kus toona oli valmisolek inimressursi poolest üsna nõrk.

Loomulikult, kui Estonia õnnetus juhtuks praegu, suudetaks kindlasti palju tõhusamalt tegutseda. Aga me olime siiski õnnetuste puhuks mitmel aastal õppusi korraldanud – muu hulgas juhtimistasandil, me kõik tundsime üksteist – nii et midagi sellist eriti ei juhtunud, mille kohta võiks öelda, et asjad läksid viltu.

Rahu ajal oli siiski selliseks õnnetuseks ilmselt raske valmis olla juba ainuüksi seetõttu, et see kostab nii uskumatuna?

Me tõesti ei osanud oodata, et reisiparvlaev korraga ära upub. Pigem oli meie ohustsenaarium selline, et reisiparvlaeval võib puhkeda tulekahju – mis oleks sellisel laeval samuti üsna katastroofiline, sest seal on autodekk täis autosid, mis on omakorda täis kütust.

Estonia lõpparuande avalikustamise järel on esitatud uppumise põhjuste kohta kõikvõimalikke teooriaid, muu hulgas vandenõuteooriaid. Kuidas nendesse peaks suhtuma? Kas te usute, et lõpparuande järeldused on õiged?

Minu arvates vastavad need tõele. Laevas oli konstruktsiooniviga, mis seisnes selles, et visiir lahti tulles tiris lahti ka veekindla rambi. Ja kui sellises lainetuses vesi autotekile pääseb, on laev omadega läbi.

Päästeoperatsioon oli ränk – te olete rääkinud, et ei maganud pärast Estoniaga juhtunut kaua korralikult. Teis ka kehastus [Raimo Tiilikainen liigutus pisarateni, olles sunnitud 28. septembri õhtu hakul telekaamerate ees teatama, et nüüd „päästetakse merest ainult laipu“] see frustratsioon, mida päästjad võisid tunda. Kuidas sellise olukorraga hingeliselt hakkama saab?

Eks oma toe annab teadmine, et päästeoperatsioon on plaanipäraselt käivitunud ja kui esimesed päästetud hakkavad kohale jõudma, annab see jõudu juurde.

Minu jaoks oli see kõik eriti tundeline seetõttu, et mu isa pääses soomuslaev Ilmarinenilt, mis sõja ajal [1941. aastal] üsna Estonia uppumiskoha lähedal [umbes 15 kilomeetri kaugusel] uppus [271 meremeest hukkus ja 132 päästeti].

Kui mõelda sellele, et tänapäeval on paremad nii laevad kui ka päästevalmidus, kas siis võib rahuliku südamega öelda, et sellise õnnetuse juhtumine Läänemerel pole lihtsalt enam võimalik?

Ei saa öelda, et midagi nii suurt enam juhtuda ei saa. Siin [Soome lahel] on nii suur ristliiklus – ida ja lääne suunas liiguvad tankrid ja kaubalaevad, põhja ja lõuna suunas aga on päris tihe parvlaevaliiklus. Kokkupõrge on võimalik millal tahes ja siis on tegemist tõsise olukorraga.

Kas Läänemere maad on piisavalt valmis ka sellise uue aja õnnetusega silmitsi seismiseks?

Tehniline valmidus on kogu aeg paranenud, aga kui me mõtleme olukorra peale, et inimesed satuvad vette ja torm on selline, et helikopterid on ainuke päästevahend, siis see on väga piiratud meetod. Ühe suurema, 25 inimest mahutava helikopteri täislaadimine võtab tund aega, rohkemgi. Oma aja võtab ka nende transport sinna, kuhu nad iganes ka viiakse.

Ehk et ükskõik kui palju helikoptereid kasutada oleks, päästevahendina on need ikka piiratud.

Nii et kõiki ei suudeta päästa?

Kõiki ei suudeta päästa. [Teised] laevad on samuti üsna marginaalsed päästevahendid, sest veepinnani on nende tekkidelt üsna pikk maa ja lained võivad olla 8-10 meetri kõrgused.

Mida laevaliiklusega on võimalik ette võtta, piirata seda ju ka ei saa?

Ka sellega seoses on asjad edasi liikunud – meil on laevaliikluse juhtimissüsteem [VTS], mis vajaduse korral hoiatab kokkupõrkeohu eest. Eri riigid suhtlevad omavahel samuti palju rohkem, Estonia õnnetuse juhtumise ajal oli suhtlus rohkem Soome ja Rootsi vahel.

Viimastel nädalatel on Soome meediast läbi käinud info selle kohta, et hoolimata sellest, et laevaomanikfirmad koguvad Estonia õnnetuse tagajärjel infot ohtlike olukordade kohta oma laevadel, jääb see info reederite tasandile pidama ega jõua näiteks meresõiduametini.

See on probleem.

Kui endine Sally Albatross sõitis [teel Tallinnast Helsingisse 1994. aasta märtsis] Porkkala poolsaare lähistel karile, läks nii, et lihtsalt seetõttu, et üks jäälõhkuja ning piirivalvelaev püüdsid kinni raadioteate juhtunu kohta, suutsid nood laeva madalikule vedada. Laev sõitis ju üle kari ja oli uppumas, need aga tirisid selle madalikule nii, et inimesed suudeti päästa.

Ilmselt kardavad reederfirmad oma maine pärast, kui nad isegi sellistest juhtumitest ei taha kohe ametlikult teada anda. Tegelikult tuleks ohuolukorras kohe võtta ühendust merepäästekeskusega – valmisoleku saab maha võtta küll kohe, kui selgub, et asi polnudki nii tõsine, aga valmiduse tekitamine nõuab häiret ja häirest läheb veel omakorda aega, enne kui päästjad liikvel on.

Olete Tallinnas seoses Estonia huku 20. aastapäevaga. Mis tunnetega?

Nukrusega, teadvustades omaste valu. Selline sündmus jätab jälje – omaksed mäletavad seda ikka, ja veel nende lapsedki mäletavad. Nagu ma ise mäletan senini oma isa pääsemist õnnetusest, mille tõttu nii mõnigi mu mängukaaslane oma isast ilma jäi.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: