"Eesti purjejaht palus abi umbes 155 miili kaugusel Vigo rannikust, mis oli peaaegu piirkaugus, kuhu helikopter Pesca 1 sai lennata kütusega, et viia läbi päästeoperatsioon ja naasta kuue laevameeskonna liikmega Peinadori lennujaama," öeldi Hispaania uudistesaates.

Kui Hispaania Galiitsia piirkonna inimesed 22. aprilli õhtul uudistesaadet vaatasid, ei aimanud nad ilmselt, et lugu, kuidas rannavalve riskantse operatsiooniga Atlandi ookeanil uppuvalt laevalt kuus meeskonnaliiget päästis, võib olla ühtaegu ka üks Eesti purjetamisajaloo kurioosseimaid peatükke. 

"Antud juhul oli tegemist lekkiva purjejahiga. Teel päästepiirkonda leppisime nendega kokku, et nad hüppavad parve. Kui nad olid parves, viisime päästmise läbi ükshaaval. Purjejahilt parve hüppamine – kui midagi oleks juhtunud ja mõni meeskonnaliige oleks merre kukkunud, oleks olukord täielikult muutunud," sõnas Hispaania uudisloos pinnaltpäästja.

Kapteni ja omaniku Madis Rallmanni jaoks oli pea 13-meetrine jaht Cekritito kui kodu. Koos perega veetis ta selles väikeste pausidega kokku peaaegu kaks mälestuste ja seikluste rohket aastat teisel pool Atlandi ookeani Kariibidel. 

"Tagasi vaadates need kaks aastat, mille talved sai Kariibimeres veetud, on ikka niisugused elu nautimise mõistes tipphetked," lausus Rallmann.

Kui tuli tagasisõidu aeg, siis Madise pere lendas koju, aga ookeaniületuseks tulid laevale nende asemel Eesti Noorte Purjeõppe Seltsi liikmed. Koos kapteniga kuueliikmelises meeskonnas, olid teiste seas Rimmo Rõõm, kellest sai tagasiteel kapteni vanemabi, ja Assooridel liitus laevaperega Eveli Loorits, kel on purjetamiskogemust paari aasta jagu.

"2025. aasta suve veetsin sisuliselt Lennusadamas, et kui vähegi võimalik oli, siis ma korjasin endale seda purjetamiskogemust," ütles Rõõm.

"Töötasime neljatunnistes vahetustes kolme kaupa, et kolm meeskonna liiget olid siis vahis ja nii-öelda tööl ning kolm samal ajal puhkasid, magasid, lugesid raamatut, mida iganes. See neljatunnine vaht oli meil jaotatud tavaliselt pooletunnisteks roolimisteks ehk iga poole tunni tagant me vahetasime seda, kes roolis on," sõnas Cekritito meeskonna liige Eveli Loorits.

"Pärast Assooridele jõudmist oli järgmine eesmärk sõita siis Assooridelt üle Biskaia lahe Bresti ja siis Hispaania rannikul läks elu ühel hommikul päris põnevaks," ütles Rallmann.

"Sündmused hakkasid viimasel pooltunnil, kus mina võtsin rooli üle, et meil oligi viimane pooltund seda vahti. Sain rooli enda kätte ja tundsin, et roolis oli mingisugune nõks sees. Täiesti ootamatult tuli. Esimesed mõtted tõesti olid, et kas mul on nüüd orka siin?" meenutas Rõõm.

Orka ehk mõõkvaal on suurim delfiinlaste sugukonda kuuluv vaalaline, kes kasvab kuni kaheksa meetriseks ja elab kuni 90-aastaseks. Viimasel neljal aastal on just selles Atlandi ookeani piirkonnas registreeritud 472 lähikontakti orkadega, millest mõned on äärmiselt dramaatilised ja mõned lõppenud isegi väiksemate aluste uppumisega. Merebioloog Ivar Jüssi sõnul on neid rünnakuks nimetada ennatlik, pigem on tegu uudishimulike noorloomade mänguga, seejuures on tegu ainult mõnede isenditega, kes nii käituvad. 

"Enam-vähem on teada, et see seltskond, kes jahtide kallal oma tükke käib tegemas, on suhteliselt väike, võib-olla mingisugune viisteist looma ainult. Enamasti koosneb see noortest isastest, nii-öelda teismelistest," lausus Jüssi.

Ka Rallmann kinnitab, et kui Cekritito algul üle Atlandi Kariibidele sõitis ja 2025 Trinidadis kuivdokis välja tõsteti, tuvastati kiilul justkui hambajäljed ning tagasiteel nägi meeskond Assooride saarestiku juures orkasid üsna lähedalt. 

"Me nägime mõõkvaala siis, kui me Sao Miguelist välja sõitsime. Siis meil oli kaks või kolm mõõkvaala ahtris ja üks oli ikkagi jahist alla kümne meetri kaugusel. Sel hetkel mõtlesin, et nüüd tulevad ja lõhuvad rooli ära. Aga ei, nad lihtsalt vaatasid," lausus Rallmann.

Aga tagasi 2026. aasta 22. aprilli varahommikusse.  

"Ma olin just ärganud ja see oli selline hetk, et ärkad ja küsid palju kella on. Siis sa kuuled, et laevaköögis valmistatakse hommikul mingeid asju ette, tassid ja asjad kõlisevad," ütles Rallmann.

"Lebotasin seal voodis edasi ja siis oli see moment, kus kuulsin seda raksatust," sõnas Rallmann.

"Lainelöögid käisid vastu jahi keret kogu aeg, aga siis tundus, et üks selline raksatus või löök oli teistmoodi. Nagu tugevam ja kõlas teistmoodi," ütles Loorits.

"Minu jaoks esimene asi oli kiiresti tormiriided selga ja üles, et saada aru, mis toimub," sõnas Rallmann. 

"Ajaliselt oli see umbes viis minutit, kui kapten oli väljas. Kümme minutit oli seal roolis ja mõtiskles, et mis toimunud on ja siis andis mulle rooli tagasi ning ütles, et jätkake sama kurssi. Meil kurss oli Hispaania ranniku põhjatippu. Istus sinna tekile maha ja vaatas mulle otsa ja vaatas teisele meeskonnaliikmele otsa ning siis ohkas: "Poisid, me oleme merehädas"," ütles Rõõm.

"Oli olukord, kus jahi all käis raksatus ja pärast seda roolimehhanism oli purunenud. Rool ära ei kukkunud, ta jäi kõikuma jahikorpuse sisse, mis tähendab, et ta lõhkus vaikselt edasi kogu aeg. Roolilaagrist hakkas vett sisse tulema," sõnas Rallmann.

"Seda vett tuli nii palju ja oli füüsiliselt raske ka teda sealt välja tõsta, et ikkagi ämbritega pool peaalaspidi pumpad seda vett välja," ütles Loorits.

"Meil oli teada, et kõige ohutum on ikkagi paadis, seega paat tuleb hoida nii kaua vee peal kui võimalik. See ei tekitanud sellist ülemäära ärevust. Küll aga mingis mõttes tekkis muu eluga selline lihtsus. Kadusid ära need muud mured, mis kuskil maismaal ootasid. Mingisugusesse ellujäämise režiimi läks kogu keha. Oli teada tegevas, mida teha tuleb ja tuli teha," sõnas Rõõm.

"Võtsin kätte merekaardi ja vaatasin, kus on lähim rannik. Sinna oli 155 meremiili ehk peaaegu 300 kilomeetrit. Et on pikk tee veel minna. Siis hindasin veevoolu ja tegelikult sel hetkel juba saad aru, et mul ei ole õigust teiste inimeste eludega riskida, et oma vara päästa," ütles Rallmann.

Arvestades, et sama tempoga liikudes oleks rannikuni jõutud umbes 30 tunniga, sisse voolas paarsada liitrit vett tunnis ja lahtiselt rippuv roolileht võis iga hetk kerre veel suurema augu lüüa, saadab Rallmann raadioga välja Mayday signaali, lootuses püüda sidesse mõni läheduses viibiv laev. Keegi aga ei vasta.

"Võib-olla kõige pingelisem hetk oligi see, et kui me saime teada, et see mayday kutsung ei jõudnud mitte kuskile, siis nüüd edasi saab. Ma olin igasuguseid muid asju oma peas läbi mõelnud, aga mulle tundus, et kui sa mayday kutsungi välja saadad, siis ju abi tuleb. Aga võta näpust, ei pruugi tulla," ütles Loorits.

"Ma ei tajunud, et paanikat oleks olnud, aga eks kõikidel inimestel selles olukorras on mingid ärevused ja minu ülesanne lihtsalt on neid nii palju kui võimalik rahustada. Nii palju infot anda kui vähegi võimalik," ütles Rallmann.

"Niisugune päris Titanicu olukord ei olnud, et keegi kuskil nina vee peal mingeid viimaseid palveid teele saadab," lausus Loorits.

Pärast erinevaid katsetusi abi kutsuda, saadab Rallmann tund pärast lekke algust Starlinki satelliitinterneti vahendusel Facebook Messengeri sõnumi Eesti Vabatahtlikule Mere- ja Järvepäästele. Õnneks, hoolimata varasest kellaajast, kontakt märkab seda ja edastab teate ametlikule merevalvekeskusele, mis omakorda teavitab Hispaania kolleege. Õhku tõuseb Galiitsia rannavalvekopter, mida juhib kapten Marcos Ogando. 

Lisaks saadab Galiitsia päästekeskus uppuva jahi suunas ka lähima ookeanil seilava laeva, milleks on üks Brasiilia lipu all liikuv kaubalaev. Kaugemalt suunatakse õnnetuspaikka ka Portugali kalapüügi alus. Selleks hetkeks on õnnetuse algusest möödas paar tundi ja meeskond loobib jätkuvalt pinnal püsimiseks laevast ämbritega vett välja. 

"Algul oli nii, et me kopterit ei kuulnud raadiosides, sest ta oli liiga kaugel. Siis see laev tuli raadiosidesse, kes meie poole liikus. Tema hakkas kopteri sidet meiega vahendama. Kopter rääkis temaga, tema rääkis meiega ja vastupidi. Üks hetk jõudis kopter meiega raadiosidesse ja teatas, et nad on 22 minuti kaugusel," ütles Rallmann.

"Parve läksime viimasel hetkel, kui me lõpuks kopterit nägime. Tuli kopterilt info, et nad on 15 minuti pärast meie juures. Selle kuulsime raadiost ära. Siis hakkasime lõpetama tegevusi paadis, paadi veest tühjaks pumpamise lõpetasime ka ära, jätsime kõik elektroonilise pilsipumba teha, korjasime oma viimased asjad kokku, mis kuhugi taskutesse mahtus," lausus Rõõm.

"Selle lainega oli natuke keeruline, sest parv ja jaht omavahel kõikusid - kord oli üks all, kord oli teine all. Kõik me sinna me sinna ilusti hüpatud saime ja keegi vette ei kukkunud," sõnas Loortis.

Paar tundi pärast seda, kui eestlased olid juba kuival maal, kaob purjekas elektrooniliselt kaardilt. Kahjuks läheb koos kahemastilise jahiga põhja ka vastus, kas tegu oli järjekordse orka rünnakuga. Kui alguses jõudis see ka uudispealkirja ning võimalik, et ka Hispaania merepääste arvepidamises on Cekritito hukk kirjas algselt  vaalarünnakuna, siis täna ollakse selles vähem veendunud. 

"Mina vaatan seda looma pilguga ja tal puudub igasugune motivatsioon tegelikult see laev põhja ajada või viga tekitada. Aga kui seal on midagi huvitavat, millega saab mängida või mida saab uudishimust proovida või katsetada, siis see on loogiline käitumine pigem," sõnas Jüssi.

"Ma arvan, et kõige tõenäolisem on see, et oli mingi tehniline rike - mingi detail, mis koormuste all vaikselt järgi hakkas andma. Oleks keegi orkat näinud, oleks süüdlane teada. Aga sel hetkel ei näinud ja meie jaoks see nii-öelda raksatuse moment oli enne kella kuute, mis tähendab, et kõik oli veel suhteliselt hämar. Ma ei süüdistaks neid," lausus Rallmann.

"Ma arvan, et süütuse presumptsioon peab kehtima ka orkadele, nii et ei saa süüdistada neid," sõnas Loorits.