Võib-olla oli see tõesti õnnetu nooruse rumaluses tehtud temp, et Jaak Madison nimetas oma blogisissekandes fašismi ideoloogiaks, “mis koosneb üsna paljudest positiivsetest ning rahvusriigi säilimiseks vajalikest nüanssidest“ ning kirjutas sealsamas “gaasikambrimängudest”. Ent Madisonile keskendumine jätab tähelepanuta suurema probleemi: ta ei ole EKREs erandlik.

Paremäärmuslike sümbolitega flirtimine on EKREs häirivalt tavapärane ning nende valimisprogrammi ja kampaanialoosungitega tutvumine ei jäta kahtlust, et tegemist on radikaalse erakonnaga. Eriti murettekitav on aga asjaolu, et selle märkamine niivõrd kaua aega võttis.

Lisaks Madisonile väärib tähelepanu ka EKRE juhatuse liige Ruuben Kaalep, kes poseerib erakonna kodulehel 20. Eesti SS Vabatahtlike Diviisi sümboolikaga. Ta on andnud intervjuu raadiojaamale Renegade Broadcasting, mis esindab valge rassi ülemvõimu toetavaid aktiviste Suurbritannias.

EKRE noorteühendus Sinine Äratus kutsus 24. veebruaril tõrvikumarsile ühenduse Nordisk Ungdom, mille liikmed on Rootsis verbaalselt ja füüsiliselt ahistanud rassismivastaseid aktiviste ja rahvusvahelisi põgenikke. Ekstremismi monitooriv asutus EXPO nimetab Nordisk Ungdomi paremäärmuslikuks ja antisemiitlikuks organisatsiooniks.

Tõrvikumarsist valmis EKRE noorteorganisatsioonil video, mille taustaks mängib metal-bänd Minu Kamp hoogset lugu “Ma ootan Juhti”, mis veel paar päeva tagasi rippus EKRE ametlikul YouTube'i lehel valimisreklaamide kõrval. Need ei ole enam üksikud juhtumid. See on muster.

Sellised seigad ei peaks tulema poliitikavaatlejatele üllatusena. EKRE valimisprogrammi, loosungeid ja kandidaatide väljaütlemisi süsteemselt jälgides pole kahtlust, et tegu on paremradikaalse erakonnaga, mis tehtud samast puust kui Prantsusmaa Rahvusrinne, Rootsi Demokraadid või Põlissoomlased. Tõsi, paremäärmusluse defineerimine on küllaltki keeruline, kuna tegu on ideoloogiliselt mitmekülgse nähtusega.

Politoloogid ja ajaloolased on siiski välja toonud mõned “liigikuuluvust” näitavad jooned, mis paremradikaale ühendavad. Neist olulisim on usk väljavalitud ning ohvristaatuses rahvuse taassündi, millele vastandatakse ülimustades toonides värvitud vaenlasekuju ja lootusetult korrumpeerunud võimueliit. Parempoolseks teeb selliseid liikumisi inimeste sünnipärase võrdsuse eitamine ja ühe inimrühma seadmine teistest kõrgemaks (meenutame, et parem-vasak eristus pärineb prantsuse revolutsiooni päevilt, kus rahvusassamblee paremal tiiva otsas istusid kuningriiklased) ning äärmuslikuks maailmalõpuline must-valge ideoloogia, mis nõuab kohest ja jõulist tegutsemist.

On raske leida inimgruppi, keda EKRE liikmed poleks kujutanud eksistentsiaalse ohuna eestluse kestmisele. Meenutagem erakonna aseesimehe Martin Helme tsitaati “kui on must, näita ust”, mis pidi poliitiku sõnul kirjeldama ideaalset immigratsioonipoliitikat, vältimaks olukorda, kus mustanahalised hakkavad Virumaal “kohalikes külades käima varastamas, rüüstamas, vägistamas – sest täpselt seda nad teevad, muud nad ei teegi”.

Meenutagem valimiskampaania korras jagatud tikutoose pealkirjaga “tuld kooseluseaduse pihta”. Meenutagem Mart Helme jätkuvat viitamist “vene vähemuse painest ikka veel mitte vabanenud Eesti[le]”. Kõik need seisukohad taandavad erinevate inimeste komplekssed elud grupitunnustele, mida valida ei saa, ning kujutavad neid kui vägivaldseid retsidiviste ja “painet” terve riigi hinges. Võitlust vaenlaste vastu kirjeldatakse sõjametafooridega (“tuld!”) – ehk teisisõnu, käimas on lahing elu ja surma peale.

Samavõrd maailmalõpuliste väljenditega kritiseerib EKRE programm “korrumpeerunud võimueliiti”, kes on muutnud Eesti “Euroopa Liidu, väliskapitali ja stagneerunud karjääriametnike-funktsionäride huvisid esindavaks vasallriigiks”, ning kelle juhtimise jätkumisel “kujunevad hävingut põhjustavad protsessid pöördumatuks”. On tõsi, et kartellierakondadest ja korruptsioonist räägivad paljud erakonnad, näiteks ka teine riigikogu uustulnuk Vabaerakond, ent EKRE teeb seda toonil, mis apelleerib ainult valija hirmule ja nõuab kohest, radikaalset muutust.

Ohus polevat midagi vähemat rahvus ise, sest Mart Helme sõnul on väljarände ja madala sündimuse tõttu Eestis toimunud “hirmuäratav rahvastikukadu, mis on kõrvutatav koguni stalinlike repressioonide läbi kantud inimkaotustega”, ning EKRE moto kohaselt tuleb “enda ja rahva vahel [valides] valida rahvas”. Justkui küüditamised ja mahalaskmised oleks samas kategoorias vabatahtliku väljarände ja igapäevase pereplaneerimisega, ja justkui väljaspool Eestit elavad eestlased polekski enam õiged eestlased.

Selline retoorika on ohtlik, sest mida reljeefsemad on vastandused, mida hirmsamad tunduvad vaenlased, seda radikaalsemad ja jõulisemad on sammud, mida ohule reageerimiseks on võimalik astuda.

Noortekogu aktivistide õõvastavatest vaadetest hoolimata ei ole EKRE tervikuna fašistlik ega natsionaalsotsialistlik partei – nad ei ülista programmiliselt vägivalda, puudub juhikultus, ning totalitaarsest riigikorrast distantseerivad erakonna liidrid end jõuliselt. Ent see, millist nime taolisele äärmuslusele anda, on mõnes mõttes lihtsalt akadeemiline küsimus. Tegu on ikkagi radikaalse jõuga, mille valimiskampaania põhines vastandumisel ja erinevate inimgruppide demoniseerimisel nahavärvi, rahvuse ja seksuaalse orientatsiooni alusel; mille liikmed flirdivad fašistliku sümboolikaga häirivalt sageli (st sagedamini kui mitte kunagi) ja nähtavasti karistamatult.

Taoline retoorika on läbinud EKRE kandidaatide sõnavõtte Euroopa parlamendi valimistest saadik, kus Martin Helme lubas seista elujõulise eestluse poolt ja homolembese Euroopa vastu. Tähelepanelikule vaatlejale oli juba ammu selge, milliste aadete eest EKRE seisab, ning need ei ole sünnipärase võrdsuse ja individuaalse vabaduse aated.

Seda rohkem tekitab muret fakt, et meedia ja EKRE poliitilised konkurendid ärkasid alles pärast valimisi, kui tuli avalikuks Jaak Madisoni õnnetu blogipostitus. Eriti halvasti paistab selles valguses peaminister Taavi Rõivase “Aktuaalses kaameras” välja käidud lubadus kutsuda EKRE koalitsioonikonsultatsioonidele, samas kui Keskerakond jäeti kutsumata, viidates kahe partei lahknevatele väärtustele. Mis on need ühised väärtused, mida Reformierakond jagab EKREga? Kas Keskerakonnale vastandumine oli nii oluline, et teised väärtuskonfliktid jäid lihtsalt kahe silma vahele, või tundus EKRE oravatele tõepoolest vastuvõetavam partner?

Ka ajakirjanikud ja analüütikud on jätnud kasutamata võimaluse asetada EKRE retoorika ja poliitikakavandid rahvusvahelisse konteksti, juhtida tähelepanu EKRE retoorilise ja intellektuaalse traditsiooni ajaloole, ning uurida nende juhtivpoliitikute tausta. Selle asemel on jäetud mulje, nagu tegu oleks lihtsalt ühe uue värske tuulega, kelle hulgas on oma “pesamunad” ja muidu veidrikud.

Valijatel on vaja, et nad teaksid, mis väärtuste eest nende erakonnad seisavad, ning et neil oleks informatsioon, mille põhjal oma erakondade sõnu ja tegusid kokku viia. Tänavuse valimiskampaania ajal ei saadud selle ülesandega ilmselgelt hakkama.

Selline vaikimine ei tohiks edaspidi olla enam võimalik. EKREmistide sõnavõttudele lisavad parlamendikohad legitiimsust ja autoriteeti, ent sõnavabadus ei tähenda õigust kriitikast pääseda. Seda olulisem on vastata paremradikaalsetele seisukohtadele ausate ja põhjendatud argumentidega. Kui EKRE liikmed räägivad “elujõulise Eesti” nimel, siis on oluline, et need inimesed, kelle jaoks elujõuline Eesti ei tähenda ühe neljandiku eestimaalaste “külalisteks” nimetamist, migratsioonipoliitika tegemist nahavärvi põhjal või samasooliste paaride eraellu sekkumist, ütleksid selle välja.

Kui kõlavad seisukohad, mis oma sisult dehumaniseerivad terveid inimrühmasid, siis isegi kui neid esitatakse retooriliselt rahva nimel, on meedia ja poliitilise eliidi ülesanne sellele tähelepanu juhtida. Vaikimine ei oleks sellisel puhul kohane, sest nagu ütles apartheidi vastu võidelnud piiskop Desmond Tutu: “Kes vaikib ebaõiglusega silmitsi seistes, on valinud rõhuja poole.”

ERR-i uudisteportaalil on vastuartikli kirjutamise kokkulepe EKRE juhatuse liikme Martin Helmega. Avaldame Helme artikli kohe, kui see toimetusele laekub.