Jaak Madison: EKRE on tagajärg, mitte põhjus

EKREt poleks vajagi olnud, kui IRL oleks ka päriselt ajanud Eesti asja, nagu neile reklaamides meeldis öelda, kirjutab Jaak Madison vastulausena Tartu Luterliku Peetri Kooli direktori Tarvo Siilabergi arvamusloole „Rahvuslus tigeda voorusena“.
Lugedes hr Tarvo Siilabergi arvamuslugu konservatismist ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna olemusest, ei saa jääda vaiki. Kui viimastel päevadel on avalikus meedias tõstatunud poleemika, et ei tohi vaikides vaadata kasvavat kurjust, siis omamoodi on neil isegi õigus: kurjus oma riigi ja rahvuse vastu on sillutatud näiliselt ilusate sõnadega. Seda paistab kahjuks tegevat ka hr Siilaberg, IRLi liikme ja kristlasena.
Ma ei saa vaikida, kui näen taaskord valetamist. Kuigi tahaks, et säästa oma närve. Kuid ma ei saa, sest süda ei luba. Hr Siilaberg omistab meile, konservatiivsele rahvaerakonnale järgnevat: „Kriminaalsed skandaalid partei minevikust, kriitilisus Eesti Euroopa Liidu ja NATO koostöö suhtes, juhtivpoliitikute helde eetriaeg Tallinna Televisioonis, rahastamise salakokkulepped, e-valimiste taunimine, Kremli lemmikutes liitlaste nägemine.“
Kahjuks pole siin aga ühtegi argumenti, mis meid diskrediteeriks.
Kriminaalsed skandaalid? Kus ja millal? Rahvaliidus? Tuletan meelde, et (nagu ka hr Siilaberg ise mainib) Eesti Konservatiivne Rahvaerakond sai alguse 2012. aasta aprillis. Ajal, mille mitmed Rahvaliidu juhid olid kohtu all, enamus juhtliikmeid olid põgenenud sotsiaaldemokraatide, Keskerakonna ja Reformierakonna ridadesse. Järele olid jäänud tuhanded lihtliikmed, kes jäid juhtimiseta ega tahtnud olla ülejooksikud.
Omistada nüüd konservatiivsele rahvaerakonnale kriminaalseid skandaale on eriliselt kõlvatu. Eriti veel IRLi liikme poolt, kelle partei on olnud kahtlaste asjaajamiste juures, alates korruptiivsest relvatehingust 1990ndate algul kuni elamislubade skandaalini välja.
Kriitilisus Euroopa Liidu ja NATO suhtes? Taaskord on siia põimitud vale. Meie oleme olnud ühed aktiivsemad NATO pooldajad, kes näevad selles ühenduses kasu Eestile. Erinevalt Euroopa Liidust, mille suhtes oleme kriitilised ja seda alati ka põhjendatult. Siinkirjutaja sealjuures.
Meie tõesti ei nõustu sellega, et Euroopa Komisjon tuleb sanktsioonidega ähvardama liikmesriike, kes pole nõus loovutama iseseisvat migratsioonipoliitikat. Kahjuks on just IRLi juhtimisel seda tehtud. Me oleme „vabatahtlikult“ loovutanud kontrolli oma piiridelt, mille tulemusel pole meil kontrolli sellegi üle, kes siia riiki tulevad ja mis eesmärgil. Rääkimata pagulaskriisist, kus oleme nõustunud osalema ümberpaigutusmehhanismis, mis tegelikult osutus kohustuslikuks Euroopa Kohtu otsuse alusel loetud päevad tagasi. Sellest Te mingil põhjusel ei räägi.
Me pole nõus ka sellega, et – IRLi osalusel – garanteeris Eesti läbi Euroopa Stabiilsusmehhanismi üle miljardi euro suures võlgu. Me pole nõus sellega, et Eesti on juba praeguseks maksnud Kreeka võlakriisi leevendamiseks sadu miljoneid eurosid. Me pole nõus sellega, et ligi 2/3 Eesti Vabariigi seadusandlusest sõltub Euroopa Liidu direktiividest ja määrustest. On Teil veel vaja argumente tõestamaks, et Eesti ei ole oma otsustes vaba ja iseseisev?
Tallinna Televisioonis esinemisele viitamine on aga lihtsalt silmakirjalik (mis ei ole kuidagi omane konservatiivsele maailmavaatele). Loobuda eetriajast saadetes, mis on antud telekanali kõige populaarsemad (huvitav, milliste esinejate tõttu?) oleks labane rumalus. Eriti selles valguses, et IRLi Tallinna linnapeakandidaat esineb seal koos sotsiaaldemokraatidega väga rõõmsalt. Rääkimata IRLi Tartu linnapeakandidaat Aivar Riisalust, kes on olnud seal sage külaline.
E-valimiste taunimine on siis samuti nüüd keelatud? Me peaksime pimesi uskuma, et Eesti on kogu maailmas ainulaadne riik, kus antud valimissüsteem on turvaline, ohutu ja läbipaistev? Pigem on ühes kooris kohustuslik kaasalaulmine millelegi, mille riskantsust on korduvalt rõhutatud rahvusvaheliste ekspertide poolt, omane totalitarismile. Selles viimased Te süüdistate aga hoopis meid.
Viimane etteheide kohe arvamusloo alguses oli Kremli lemmikutes liitlaste nägemist. Ma olen hämmastunud, et sellist valet suudab kirjutada end kristlaseks nimetav inimene, kelleks pean ma ka end. Millised Kremli lemmikud need on siis? Väidate, et Poola võimupartei, keda oleme korduvalt kiitnud, on Kremli lemmik? Ungari peaminister Orban on Kremli lemmik?
Kui Te välispoliitiliselt suuremat ei orienteeru, siis oleks mõistlikum jätta need teemad käsitlemata. Küll aga on kurb nentida, et end rahvuslikuks erakonnaks nimetav IRL on viimase hingetõmbeni (mis pole enam kaugel) nõus valitsuses olema Ühtse Venemaaga koostööd tegeva Keskerakonnaga. Samuti tasub meelde tuletada, et Euroopa Parlamendis töötavad euroföderalistliku poliitika nimel käsikäes ALDE fraktsioonis Reformierakonna ja Keskerakonna saadikud.
Igal asjal on põhjus ja tagajärg. Seda ka poliitikas. Eesti poliitikas on konservatiivse rahvaerakonna tõus lömitava, rahvust mahategeva ja poliitkorrektsusega kaunistatud valetamise tagajärg. EKREt poleks vajagi olnud, kui IRL oleks ka päriselt ajanud Eesti asja, nagu neile reklaamides meeldis öelda. Oleks kaitsnud pereväärtusi ja pannud piiri vasakliberaalse diktatuuri peatõstmisele. Oleks kaitsnud Eesti huvisid Europa Liidus ja töötanud selle nimel, et me just nimelt vaikides oma iseseisvust järk-järgult ei loovutaks. Oleks võtnud suuna iseseisva kaitsepoliitika ülesehitamisele, et me ei sõltuks jälle ja taaskord suurriikide omavahelistest kokkulepetest.
Ma tuletan meelde, hoolimata oma noorusest, et Eesti okupeerimine sai toimuda meie praeguste liitlaste vaikival nõusolekul. Tänases riigikaitse arengustrateegias on ausalt välja kirjutatud, et Eesti suudab end kaitsta ainult koos liitlastega. Kuid maailm on karm, kus reaalpoliitika on teine, kui naivistlikud illusioonid uskuda lubaks.
Mul on kurb, et Eestis leidub inimesi, kelle mentaliteet lähtub orjalikust pärandist. Mõttelaad, et Eesti peab alati kellegi suurema ees küürutama, on tülgastav. Samas ma tean, et Eesti rahvas laiemalt ei taha seda, vaid tahab olla oma maa peremees. Seda tahavad ka konservatiivid. •
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli