Da Vinci sõnul peab hea kujutav kunst edasi andma kujutatud inimeste hingeseisundi. Kuna vaatajal on loomupärane tung samastuda teise elusolendi hingeseisundiga (või äärmisel juhul vastanduda sellele), siis tekitabki õige kunst da Vinci käsituse kohaselt vaatajas tundeid. Mida sügavamaid, seda parem.

Olles viibinud mõnda aega tagasi ühel arutelul, kus üks arutlejatest ütles taas kord välja oma teesi, et ajakirjandus peaks olema võimalikult neutraalne sündmuste vahendaja, jäin ma nüüd juurdlema kunsti ja ajakirjanduse üle.

Kui me vaatame neid kahte loomingulist tegevust läbi publikus tekitatavate emotsioonide, on kunst ja ajakirjandus justkui teineteise vastandid.

Kui kunstis on emotsioonide tekitamine lubatud, suisa eesmärgipärane – ja kvaliteedi mõõt –, peetakse ajakirjanduse mõõdupuuks neutraalsust, jahedat erapooletust. Kui ajakirjanduslik materjal tekitab sõna- või pildivaliku tulemusel leigest vähegi jõulisemaid emotsioone, on varmad tulema süüdistused odavuses, labasuses, kollasuses või kallutatuses.

Tegelikult on need, kelle jaoks võrdub ajakirjanduslik neutraalsus kiretuse ja emotsioonituse – ehk kokkuvõtlikult steriilsusega – minu hinnangul asjast valesti aru saanud.

Neutraalsus, maailmavaate-, ideoloogia- ja poliitikaülesus on ajakirjanduse alustala ja peab seda endiselt olema. Kiretu, emotsioonivaba ajakirjanduslik looming aga on just see, mille moodi see kostab – steriilne, igav ja lõpuks ka mõjutu, tähendusetu tapeet.

Minu arusaam on põhimõtteliselt, olemuslikult teistsugune kui neil, kes tahaksid kõrvaldada ajakirjandusest neutraalsuse nimel igasuguse maitse ja värvi. Ma leian, et nii kaua kui ajakirjanduses peetakse kinni sõltumatuse ja tõepärasuse printsiibist, on ajakirjandus oma parimal moel just nimelt looming, kus sõnalise ja pildilise rikkuse kasutamine pole ainult lubatud, vaid suisa hea ajakirjanduse eeldus.

Samas tuleb seda loomulikult teha stiilselt, meisterlikult – sest samamoodi nagu võib üks värvide kogum paberil olla käpardlik käkerdis ja teine maagiline meistriteos, võib seda olla ka uudis, reportaaž või olemuslugu. Ning – nagu kunstiski – ei pruugi see, kes end ise suurimaks tegijaks peab, seda sugugi olla; samas aga võib kusagil varjuda avastamata teemant.

Kusjuures ajakirjanduses on olemas žanr, mis on oma olemuselt tegelikult kujutavale kunstile eriti lähedal – ning võib-olla ehk just seetõttu ongi see vähemalt tänapäeva Eestis ajakirjanduslike tunnustuste jagamisel ja toimetustesiseses hierarhilises paigutuses kõige alahinnatum stiil.

See on portreelugu.

Aga ehk on asi otsapidi ka selles, et Eestis on neid portreeloo suurmeistreid, keda võib nimetada ajakirjanduslikeks da Vincideks, kokku natuke vähem kui ühel käel sõrmi. Geniaalsus aga on juba Leonardo aegadest saadik tekitanud nii mõistmatust kui ka kadedust – neis, kes sama ei suuda.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.