Huumoril on kollektiivis ja ühiskonnas kõrge diagnostiline väärtus. See, kes, mille üle ja kuidas nalja heidab, väljendab sootsiumis toimuvat. Minu käesoleva artikli impulsiks sai Tujurikkuja paroodialaul „Ei ole üksi ükski maa“. Peaminister arvas laulu kohta, et tegu oli tõeliselt tabava lõpuakordiga ja väljendas lootust, et sõnum jõudis kohale.

Minule jõudis kohale, et see, mis paljudele on püha ja puutumatu, võib teistele olla lihtsalt paroodia objekt. Vabaduse laulud on mulle pühad, nagu on püha meie vabariigi hümn ja lipp. See, et rahvusringhäälingus viskavad ühed nalja selle abil, mis teistele püha, väljendab minu silmis lõhestumist ühiskonnas.

Konfliktoloogias on üks Saksa konfliktijuhtimise klassiku Friedrich Glasli poolt kirjeldatud konfliktitüüp, mida tema nimetab külmaks konfliktiks. Olen varemgi tabanud end mõttelt, et oleme Eestis ühiskonnas jõudnud külma konflikti faasi.

Tean psühholoogina, et elu on alati keerulisem kui mistahes õpetus elust. Samas võivad erinevad kontseptsioonid ja mudelid aidata iseendas, inimeste vahel ja ühiskonnas toimuvat mõista. Järgnevalt põgusalt sellest, mis on külmad konfliktid, miks need tekivad ja kuidas neid lahendada.

Mis on külm konflikt

Külm konflikt on varjatud (latentse) konflikti liik, millele on iseloomulik eilsete ideaalide pilkamine, juhivaakum, sidusate ideede puudumine, sotsiaalne erosioon, enesekahtlus ja sotsiaalne fatalism. Varjatus tähendab ennekõike seda, et külma konflikti põhiline toimemehhanism pole mitte n-ö palavad löömingud, vaid pigem varjatud vindumine.

Laulupila väljendas muu hulgas ka seda, et eilsed ideaalid täna enam ei toimi. Need, kes elasid hirmu ja hardusega kaasa Eesti vabakssaamisele, teavad, mis on vabakssaamise maitse. On asju, mille üle ei naerda. Meie vabadus on hapram, kui me arvame. Raske on öelda, kas meie iidol Euroopa Liit, kuhu koos pürgisime, on täna turvahäll või probleemide allikas. Eilne paleus ei köida ega seonda enam.

Külmadele konfliktidel on iseloomulik, et suuri juhte, keda usaldatakse ja kelle järel minnakse, ei ole. Täna väike lootus on, et ehk eelseisvad presidendivalimised annavad rahvast ühendava juhi. Kes see uus juht on ja kuidas tal (loe: meil) minema hakkab, me täna ei tea.

Kui on külm, siis puuduvad sidusad ja ühendavad ideed. Pole selge, kes me oleme ja kuhu läheme. On palju arvamusi, kuid puudub visioon. Erinevaid seisukohti tajutakse kui vastandlikke ideoloogilisi platvorme, mida seotakse nende esindajatega.

Sotsiaalne erosioon tähendab ühiskondlike alagruppide endassetõmbumist ja vahetu suhtlemise lakkamist üksikisikute ja gruppide vahel. Elatakse vaenulikes suletud allkogukondades, kus otsitakse kõrvalseisja tuge. Glasli arvates on erosiooni äärmusvormiks see, kui organisatsioon laguneb üksikliikmeni välja. See tähendab, et kooslused ei toimi ja igaüks ajab oma asja ja päästab oma nahka.

Sellises killunenud ja vaenulikus õhukonnas lööb kõikuma inimeste enesepilt ja enesehinnang. Raske on vastata küsimusele, et mis üldse toimub või kes me oleme. Tekib jõuetuse ja lootusetuse tunne, mis sulgeb inimesed nende mikromaailma. Koos sellega väidetavalt (kroonilised) tõved võimenduvad ja inimesed jäävad lihtsalt haigeks.
Laiemas plaanis tekib sotsiaale fatalism, mis tähendab iseolemise häbenemist, enese jõuetuse kogemist ja enda usaldamist juhitamatute välisjõudude kätte. Paremal juhul saame vaid käske ja korraldusi täita, kuid millegi sisuline või põhimõtteline muutmine pole meile jõukohane.

Miks külmad konfliktid tekivad

Ilmselt pole külmad konfliktid see keskkond, kus tahaksime elada. Klassikaliselt on olukorra halvenemises süüdi teine osapool, kes on teadaolevalt kogu kurja juur. Sealjuures võib pikaajaline külm konflikt olla sedavõrd laastav, et ühel hetkel pole enam võimalik aru saada, kes mille või kelle poolt või vastu on.

Külmad konfliktid kipuvad tekkima vaimustuseaja järel. Oli juhte, ideid, vaimustust, kokkukuuluvust ja kiiret edasiminekut ja kui siis selgub, et kõik polegi nii roosiline, võib tulla masendus. Kujundlikult võib öelda, et kui mesinädalad läbi, tuleb hakata elu elama. Paraku võib see tähendada ka pettumust.

Külmi konflikte soosivad ka sügavad väärtuserinevused. Ennekõike puudutab see neid väärtusi, mille kaudu määrame oma identiteedi. Uurijad ütlevad, et siia kuuluvad ennekõike religioon, rahvus, sugu, moraal ja eriala. Näiteks, kui inimene on ennast määratlenud kui ausat inimest, siis ei saa ta varastada. Seda mitte põhjusel, et ta tuleb ka näppamata toime, vaid sellepärast, et kui ta võtab võõra oma, siis ta pole enam aus inimene.

Külmade konfliktide tekkimist soosivad ka eelarvamused ja alasuhtlemine. Kui mingil põhjusel ei teki loomulikke suhteid sootsiumi liikmete vahel, siis see sootsium ei kujune tervikuks. Või kui suhtlemine kärbub, siis sootsium killuneb ja laguneb.

Kuidas külmi konflikt lahendada

Külmi konflikte ei suuda sageli osapooled ise lahendada. Vaja on mingit välist jõudu, nö kolmandat osapoolt, kes suudaks taasühendada. Paradoksaalsel moel võib see kolmas toimida kas ähvardava jõuna, mis liidab, või lepitava jõuna, mis taastab suhtlemise.

Külmade konfliktide puhul on olemas reaalne võimalus, et organisatsioon või kooslus laguneb. Tekivad võõrandumine ja võõrdumine. Sisemisele väljajäetuse tundele järgneb peatselt füüsiline või sisuline äraminek. Võõrdumine algab südamest, liigub pähe ja lõpuks lööb jalgadesse.

Positiivsema arengu puhul on esmatähtis, et kõik koosluse liikmed saaksid välja öelda, mida nad mõtlevad ja tunnevad. Tegelikkuses võib see tähendada kuhjunud kibestumise väljaelamist ja ärakuulamist. Mõeldes ühele oma aastatetagusele külma konflikti kogemusele, võin kinnitada ausa väljeütlemise ja ärakuulamise tervistavat mõju.

Mingil hetkel tekib eksistentsiaalne küsimus, kas läheme koos edasi või mitte. Kui asi lahendada diktatuuri kehtestamisega, siis muidugi seda küsimust ei teki. Aga siis pole see enam ka asjaosaliste ühisüritus, vaid ühtede võim teiste üle.

Külmast konfliktist väljumisel on oluline eneseteadvuse ja eneseusu taastamine. Öeldakse, et sõda ajab inimese hulluks. Ka külm konflikt võib kõigutada meie arusaama lubatust ja keelatust, õigest ja väärast sedavõrd, et me ei saa enam aru, kes me ise oleme.

Kui otsustatakse kokku jääda ja koos edasi minna, siis on oluline esmase suhtlemise taastamine, realistlike lähieesmärkide seadmine ja koos vastuse otsimine lihtsale, aga raskesti vastatavale küsimusele – kes me oleme ja kuhu me läheme.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.