Juba enam kui nädal aega, üheksandat tööpäeva annavad USA ja Iraan selles mõttes vastastikku tuld, et USA ründab Iraani, Iraan ründab siis vastu neid regiooni riike, kus on Ameerika sõdureid ja sõjaväebaase. Kuhu nüüd on jõudnud see olukord, mis algas 28. veebruaril juba, kui USA esmakordselt ründas Iraani? Mis toimub?

Ründajad olid ikkagi USA ja Iisrael ja ma arvan, et see Iisraeli faktor on see, mida me kipume mõnikord ära unustama. Ka selle vaherahu, mis siin vahetult juunikuus veel justkui kehtis, ja ka kõneluste tasandil oli näha, et toimub senisest tihedam mõttevahetus. Ka praktikas liikus Hormuzi väinas tankereid rohkem võrreldes eelnevate kuudega. Seal oli õrnu lootustandvaid märke, mille peale diplomaadid tavaliselt püüavadki ehitada usaldust ja minna edasi tõsisemate läbirääkimiste juurde.

Aga nendest aruteludest jäi Iisrael kõrvale ega olnud aru saada, et Iisrael kuidagi oleks valmis leppima. Nii et see Iisraeli faktor on kindlasti seal ja Iisraeli-Iraani vahel mingisugust teineteisemõistmist senini ei ole. Ameerika Ühendriigid, kes proovisid heaga, on nüüd läinud pendliga teise otsa ja proovivad nüüd jälle jõuga seda lahendada.

Vahepealsed signaalid on näidanud, et suhted USA presidendi Donald Trumpi ja Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu vahel ei ole head. Kuidas see nüüd on, et kui suur toetaja USA täna Iisraelile on olukorras, kus Trump tahaks tõenäoliselt ajada võib-olla natuke teistsugust poliitikat?

Siin on selline tooni erinevuste küsimus. Ma arvan, et kõige parem lähtepunkt on küsida endalt, kas Donald Trumpi administratsioon ja need, kes seal administratsioonis veel on, kas see seltskond tõesti tõmbab Iisraelil lõpuks selles regioonis vaiba alt ära. See on väga ebatõenäoline. See on lihtsalt väga ebatõenäoline vaatamata sellele, et seal võivad olla hõõrumised, seal võib-olla ka avalikku vastukäivat retoorikat, mida me tegelikult Netanyahu ja Trumpi vahel ka nägime. Aga lõppude lõpuks ei ole Donald Trumpi administratsioon see, kes Iisraeli kuidagi korrale kutsub, tõmbab tagasi või läheb Iisraeliga konflikti selleks, et kaitsta Iraani või leida Iraaniga mingi kokkulepe. See on täiesti ebaloogiline ja ebatõenäoline.

See, et see juhtub hiljem järgmiste USA administratsioonidega, vaadates, kuhu ka on nihkunud USA avalikkuses tegelikult toetus Iisraelile, on juba hoopis teine teema. Aga tänane administratsioon Washingtonis teeb seda väga ebatõenäoliselt.

See tähendab, et selle konflikti puhul peame jälgima pigem Iisraeli, mitte Ameerikat?

Me peame jälgima mõlemat, sest Ameerika Ühendriikide huvid on laiemad, sealne establishment, neid, kes on võimu juures, kes on ka sõjaväe juures otsustajad, on palju rohkem. Need huvid on palju mitmekesisemad kui Iisraeli huvid, milleks on tegelikult Iraani lihtsustatud kaosesse paiskamine ja Iraani mõju nõrgendamine selles regioonis ühemõtteliselt, ilma liiga palju mõtlemata sellele, mis siis need järelmid võivad olla.

USA jaoks on kindlasti see laud palju laiem. Tal on ka teisi liitlasi seal regioonis, aga konflikti Iisraeliga Iraani pärast ei minda.

Vastastikune ründamine käib. Me teame, mis on USA tugevus – tõenäoliselt maailma parim sõjavägi. Aga mis on Iraani tugevused, et nad ikkagi ei ole põlvili?

No me näeme, et neil selline asümmeetriline sõjapidamise võime on olemas. Kui me nüüd vaatame just selle vaherahu järgset viimast poolt kuud ja neid kokkupõrkeid, siis kui veebruari lõpus ja eriti märtsis said peamise löögi naabrid lõunas, eeskätt Araabia Ühendemiraadid, siis nüüd on Iraani fookus nihkunud lääne poole. Peamiselt saavad pihta Kuveit, mida on tabanud viimastel nädalatel väga olulised rünnakud mitte ainult sümboolses mõttes, vaid ka taristu mõttes. Seal on Iraani droonid tabanud ka desalineerimise tehaseid, kus mereveest tehakse riigile värsket vett. See on väga kriitiline taristu.

Samamoodi on droonid lennanud Jordaania suunas. See kese on natukene nihkunud ja praegu on keeruline hinnata, mida see tähendab. Kas oodatakse, et Araabia Ühendemiraadid on selles reas hiljem tulemas või on seal mingisugune kokkulepe sündinud? Foon on madalam, kui ta oli märtsis, aga need rünnakud on päris ja see pingete kasv on nüüd viimased kaks nädalat olnud ikkagi ainult ühes suunas – üles.

Ameerika on Iraani juba mitu kuud pommitanud. Kuidas neil on üleüldse mingisugust sõjalist võimet veel, sest Ameerika ikkagi oskab väga täpselt pommitada seda kohta, mida vaja?

Jah, aga droonirünnakuid ei ole võimalik ära võtta. Selles mõttes, et neid on väga kerge välja lasta täiesti suvalistest kohtadest, neid on väga kerge juurde toota. Sellise nii-öelda rünnakufooni üleval hoidmiseks Iraanil ilmselgelt on võime olemas ja nüüd seal territooriumil ka sõjalised rünnakud ei ole veel nii valdavad. See on ikkagi väga-väga suur riik.

Mida USA tänase päeva seisuga Teheranilt tahab ja mida Iraan tahab USA-lt? Ja kas see on muutunud võrreldes sellega, mis veebruaris oli?

Mingit muutust siin ei ole ju olnud ja ka see vaherahu, mis välja kuulutati, oligi selline teineteisele lähenemine, kus anti mõista, et ollakse valmis teineteist mõistma.Tegelikult ei ole põhimõttelist läbimurret kahe poole vahel olnud.

Ameerika Ühendriikide jaoks on number üks Iraani igasugune tuumavõime ja riigi ühemõtteline loobumine sellest. Lisaks sinna juurde väga kiiresti Iraani tegevus regioonis laiemalt, raketiprogramm näiteks, millega ohustatakse oma naabreid või selle regiooni teisi riike. Rääkimata Iraani laiemast mõjust oma naabritele selles regioonis viimase paarikümne aasta jooksul. Raketiprogrammi kärpimine, sellest loobumine, sellest taganemine on see, mida USA tegelikult taotleb.

Ja teisel pool on Iraan, kes annab mõista, et nad on valmis kõige selle üle arutama, aga – ja siis tuleb loetelu asjadest, mida nemad soovivad: sanktsioonidest loobumine, reparatsioonide maksmine tänaste sõjakahjude eest ja tõenäoliselt ka mingisugune kontroll Hormuzi väina tuleviku üle. Need eeltingimused on kõik sellised, mida lihtsalt nendele keegi ei anna ilma, et nad ise peaksid vastu tulema.

Kui nüüd kuulata, mida vastastikku soovitakse üksteiselt, siis on see ju täiesti surnud ring. Selge see, et neid järeleandmisi kumbki pool teha ei saa. Kui kaua siis see kõik kesta võiks? Jääbki sedasi 30-aastaseks sõjaks?

Me ei ole nii pikki sõdu isegi näinud. Isegi Bashar al-Assad, kes elas üle araabia kevade, väga tugeva välise sekkumise, küll Venemaa toel toona, aga ikkagi, 15 aastaga pöördus ka tema kell.

Võimalus, et see jääb venima pikalt, on alati. Oleme ju näinud neid konflikte maailmas küll, mis jäävadki kuidagi nii-öelda õhku ja ebamääraselt külma sõjana kasvõi püsima. Aga täna tundub panus olevat sellel, et Iisraeli vaatest on ikkagi olemas ajaaken, kus on Iraaniga võimalik arveid klaarida ja see oht, mida nad iseendale Iraanist näevad, maandada. See ajaaken on täpselt nii pikk, kui on Donald Trumpi administratsiooni ametis oleku aeg ehk siis veel järgmised paar aastat.

Nii et selle aja vältel näha, et tuleb veel suurem sõda kui oli märtsis, on pigem tõenäoline.

Donald Trump on nimetanud Iraani läbirääkijaid valelikuks ja kuidas kõik veel, elanud ennast emotsionaalselt üsnagi otse välja. Kui erinev on USA läbirääkimiste stiil Iraani omast ja kas nad kuidagimoodi ei lähe konflikti juba stiililt?

Võimalik, aga see ei ole praegu see, mille taha need asjad jäävad. Teineteise kultuuri või keele mõistmine ei ole tuumprobleem. Tuumprobleem on ikkagi see, et meil on ka üks väga regionaalne suurjõud, kes defineerib ja kes näeb ennast selles regioonis teatud rollis. Ja siis on Ameerika Ühendriigid, kes ei näe mingit rolli, vähemalt sellel tänasel Iraani režiimil.

Nii et see on ikkagi üsna klassikaline geopoliitiline konflikt, mida peab analüüsima ja vaatama. Iraanlased väga selgelt mängivad seda kaarti, et nad ongi intellektuaalsed – vaadates ka läbirääkimiste tiimis osalevat doktorite nimekirja. Nad on väga teadlikud ja arusaajad.

See muidugi ei tähenda seda, et Iraanis kohapeal otsustajate, sealhulgas sõdu läbi teinud revolutsioonilise kaardiväe, kes istunud sisuliselt kaevikus viimased paarkümmend aastat, sõdinud nii Liibanonis, Süürias, Iraagis kui ka võib-olla Jeemenis, et nende vaade ei oleks palju mustvalgem kui nendel Iraani välisministeeriumi diplomaatidel, kellega ma ka ise olen New Yorgis kunagi kokku puutunud.

Kas see sõda ei või lõppkokkuvõttes tuua Iraani just nimelt tugevamalt kaardile, kui ta seal täna on? Kui sa ütlesid, et Ameerika ei näe Iraani nagu üldse mingi tegijana, siis võib konflikti tulemusena juhtuda see, et Iraani tunnustatakse tegijana?

See on põhimõtteliselt ju võimalik, aga ikkagi tundub ebatõenäoline, et sellega lihtsalt niisama lepitaks ilma Iraanile veel ühte tugevat või paari tugevat lööki andmata.

Täna veel ei ole leppimise koht. Murrangut ei ole ka toimunud, ei ole toimunud seda läbirääkimiste laua taga, aga tegelikult ei ole toimunud ka murrangut ju sõjatandril. On patiseis mõlemal pool. Nüüd see peab ühele või teisele poole kalduma ja kuulajaid saab lohutada sellega, et me saame aru, kui see hetk tuleb. Murranguhetk selles regioonis ei jää kuidagi saladuseks, me saame sellest aru, aga täna seda veel toimunud ei ole.

Miks Ameerika ei ole kasutanud suuremat jõudu Iraanis, sest põhimõtteliselt ta ju ka venitab seda sõda? Lõppkokkuvõttes ameeriklased ise on hakanud sellele sõjale vastu. See ei ole kasulik. Kasulik oleks kiire, efektiivne löök.

Siin on paar asja. Üks on see, et Iraan on ikkagi piisavalt suur, nii et ilma maismaaoperatsioonita on seal väga keeruline mingit uut mõõdet sellesse konflikti tuua või võitu kindlustada ehk siis maavägede sekkumine on järgmine asi selles loogilises jadas.

See tähendab loomulikult võimalikke inimohvreid ja see on tõenäoliselt see, mida väga peljatakse ka Washingtonis. Täna nad saavad seda sõda pidada ikkagi viisil, kus ainult üksikud hukkuvad. Eelmise nädala lõpul hukkus kaks USA sõdurit, aga need on väiksed numbrid võrreldes sellega, mis toimus kunagi Iraagis näiteks. See hirm on tõenäoliselt päris.

Teises otsas on ka selles regioonis olevad USA liitlased, kellest osa on küll valmis Iraani vastu sõdima või vähemalt kutsuvad üles USA-d ja Iisraeli seda tegema. Aga teised, kes on väga pelglikud – Omaan, Katar, Kuveit mingi määrani kindlasti, kes tegelikult ütlevad või annavad mõista, et peame täna leppima selle Iraani režiimiga ja ei ole vaja minna lõpuni. Nii et ka USA liitlaste vahel seal regioonis on tegelikult erimeelsused.

Mis toimub täna Hormuzi väinas? Ma saan aru, et laevaliiklus seal siiski toimib, mingi kaks kolmandikku laevadest justkui liigub. Samas üks laev seal täna jälle põles. Mis laevad sealt praegu siis läbi julgevad käia?

See seiklejate hulk on palju väiksem jälle nüüd, kui sõjalised löögid on intensiivseks muutunud. Kui mõned nädalad tagasi vaherahu ajal oli naftat, gaasi, võib-olla väetisi, põllumajandussaadusi vedavaid tankereid seal 20–30 kandis, siis täna on neid seal alla kümne ja mõnel päeval võib-olla mitte ühtegi. Neid saame siis kaugelt jälgida ja teame enam-vähem kindlalt, et nad on ühes või teises suunas liikunud.

Uue elemendina vähemalt Araabia Ühendemiraatide puhul on toodud välja, et nad kasutavad nüüd väiksemaid laevu, mis saavad ka nende rannikuvetes liikuda ehk siis eemal tegelikult Iraani vetest. Aga nende arvu ja mida nad täpselt veavad, seda me tegelikult ei tea. Nii et sellist väiksemahulist siblimist on seal kindlasti omajagu.

Kui vaadata kasvõi OECD statistikat kaubagruppide mõttes, ja see on Euroopa jaoks tõenäoliselt ka oluline, siis mingil määral liigub naftatankereid. Kuid LNG ehk siis vedeldatud maagaasi eksport sealt regioonist on sisuliselt peatunud.

Donald Trump on lubanud Hormuzi väina võtta enda kontrolli alla ja ta on ka öelnud, et hakkab selle eest tasu küsima, kui laevad sealt läbi sõidavad. Kas selline asi saaks üldse kuidagi läbi minna, et keegi hakkab Donald Trumpile maksma?

Kui sellega tagatakse turvaline liiklus, siis tõenäoliselt neid maksjaid on ka, aga küsimus on, kuidas seda reaalselt teha. See ikkagi eeldaks ka Iraanile kuuluvate saarte hõivamist füüsiliselt. Ehk siis me jõuame ringiga sinna maismaaoperatsiooni juurde tagasi, millest on räägitud, mis täna on jälle kuidagi laualt ära kadunud, aga võimalik, et järgmise eskalatsioonietapi juures me jõuame sinna jälle tagasi.

Ma saan aru, et praegu lähevad laevad seal läbi Iraani nõusolekul, et Iraan annab lubasid ja tõenäoliselt küsib ka mingisugust tasu. Huvitav, kui palju ta tasu küsib?

Nad on püüdnud seda tasu küsida ja nad on püüdnud tegelikult luua ka koostöös Omaaniga süsteemi, et seda tasu küsida. See ei ole üks tasu, vaid see oleneb kaubagrupist ja oleneb mahtudest, mis sealt läbi liiguvad. Aga see süsteem ei ole käima läinud. Täna on ikkagi kõik väga hektiline. Ka tankerid, mis seal liiguvad, on ikkagi julged seiklejad ja oportunistid, mitte et seal toimuks selline süstematiseeritud kaupade liikumine.

Kas enne läks laevaliiklus sealt läbi täitsa tasuta?

Jah.

Täna tundub see natukene juba imelik.

Täna enam ei maksa loota jah, kuna see Pandora laegas on lahti tehtud. See on huvitav selles mõttes, et selle teema üle – vaba liiklus läbi Hormuzi väina – on teoretiseeritud väga palju, selle kohta on kirjutatud raamatuid, mis saab siis, kui sedalaadi sõda algab. Ja nüüd me oleme keset seda sõda. Teooria on ikkagi varem jõudnud järeldusele, et Ameerika Ühendriigid teevad kõik endast oleneva, et endine olukord taastada.

Kas maailm on Hormuzi väina sulgemisega juba hakanud kohanema ja millised piirkonnad on endiselt tõsiselt häiritud ja kas selliseid piirkondi enam üldse on?

Kindlasti on. Lihtsalt sõja algus jäi kevadesse. Kui me mõtleme energiakandjate peale, siis kevad-suvi on ikkagi periood, kus energiat kulub vähem üldiselt. Sellest vaatest vähemalt Euroopa puhul see sõda jõudis nii-öelda õigel ajal – ta ei juhtunud liiga vara, meie gaasivarud Euroopas on tegelikult normaalsel tasemel ja küsimus on ju pigem eelolevas talves. Kui see konflikt kestab edasi, kui gaasitarneid sealt ei tule, see tähendab seda, et hind maailmaturul läheb gaasil üles ja siis piisab ainult natukene külmemast talvest mõnel pool Euroopas ja see võib minna tarneraskusteni.

See on ju tegelikult see, millest täna Prantsusmaa räägib. Prantsuse peaminister ütles alles hiljuti väga otse, et see sõltuvus, mis meil on Lähis-Ida kütustest, on tegelikult nende sõdade import, mitte ainult kütuste import.

Bensiin meil ilmselt niipea odavamaks ei lähe.

Ei ole põhjust arvata ja me näeme ju Euroopas ja ka mujal maailmas, kuidas tegelikult selle taustal mittesisepõlemismootoriga autode müük on plahvatuslikult kasvanud viimastel kuudel, elektriautode kasutuselevõtt on kiirenenud.

Ehk siis, ütlen seda taas kord, Donald Trump korraldab rohepööret?

Absoluutselt ja mõeldes ka selle peale, millist energiatootmist, elektritootmist täna USA-s kõige rohkem rajatakse, siis see võib tulla üllatusena, aga need on päikesepaneelid ja päikesepargid.

Kuidas viiendat kuud kestev sõda on mõjutanud Iraani tavainimesi? Just lugesin eile või üleeile uudist, et kaks meeleavaldajat poodi üles jälle, samas ajatolla Ali Khamenei matustel olid massiliselt inimesed väljas. Kõige selle taustal me natukene juba hakkame unustama ka seda, mis selle riigi sees toimub ja et seal on väga paljud inimesed tõenäoliselt ka lõksus. Mida inimesed seal täna tunda võiks?

Me peaksime aasta algusesse tagasi hüppama. Kuna see olukord on üsna kiirelt edasi arenenud, siis me peaksime lihtsalt aru saama, kus me täna oleme. Aasta algul olid ju Iraanis väga laiaulatuslikud protestilained, mille režiim surus jõuga maha, tappes erinevatel hinnangutel tuhandeid kuni kümneid tuhandeid inimesi. Ja need iraanlased, kes ka tol hetkel seal olid või on väga tihedas kontaktis oma sugulastega, on kirjeldanud seda kui pretsedenditut kõigi viimaste aastakümnete lõikes. Nad ei ole midagi sellist kogenud või midagi sellist varem ise näinud. Nii et see kindlasti oli väga tugev jõu näitamine sissepoole, mis on siin taustal.

Fakt on see, et suurem pommitamise laine Iraanile on tänaseks lõppenud ja see on selgelt režiimi võit olnud. Nad on riigisiseselt seda presenteerinud võiduna, nende kogu huvi on täna teha nii, et see sõda uuesti sinna riigi territooriumile ei tuleks.

Selles mõttes, kui Iraani sisse mõelda, siis nad näevad, et nad täna on võitvas positsioonis, nad on selle kaitsesõja võitnud, kuna nad on alles.