Elukestev õpe on kaasaegse haridusparadigma lahutamatu osa. Inimese seisukohast tähendab see kogu elu kestvat õppimist, (üli)koolide jaoks tähendab see avatust inimestele, kes tahavad õppida. 

Soovijad võivad taas sisse astuda ülikooli erinevatele õppekavadele, läbida täienduskoolitusi, omandada lisaeriala, võtta üksikuid huvipakkuvaid aineid, leida teaduspõhist tuge oma ettevõtmistele. Ülikooli uksed on õpihimulistele pärani lahti.

Mina olen eluülikooli üliõpilane. Kurva sündmuse ajel on läinud nõnda, et juhin taas Tartu Ülikooli rektori kohusetäitjana. Vormiliselt on see juhtimistegevus, minu enda jaoks on see aga ennekõike õppimiskogemus. 

Järgnevad mõtted pühendan kõigile neile, kes peavad elus minema tagasi sinna, kus nad kunagi on olnud. Tegemist on minu kuuajalise õppimiskogemuse analüüsiga, mis mõistagi on väga subjektiivne.

Viimati juhtisin ülikooli 11 aastat tagasi. Pärast seda pidasin professori, instituudi juhataja ja nõustaja-kaplani ameteid. See, et rektoraat, senat ja nõukogu ülikooli taas minu kätte usaldas, on minu jaoks suur ja tähtis. Olen õppinud, et usaldatu olemine teeb alandlikuks.

Mulle on korduvalt öeldud, et Sa oled selles rollis olnud. Ise tunnen, et rolli kordumine kohati pigem segab. Ülikool tervikuna on muutunud, informatsiooni hulk on kasvanud, struktuur arenenud, juhtimismudel uuenenud, inimeste positsioonid teisenenud. Olen õppinud, et mineviku mälestused võivad anda jõudu, kuid juhtimisotsuseid tuleb langetada täna, siin ja praegu. Eilne võib olla armas, kuid adekvaatne saab olla vaid tänane.

Aastaid tagasi sõdisin ülikooli kommertsialiseerimise vastu. Mulle ei meeldinud mõtteviis, et ülikool pakub haridusteenust ja et üliõpilane on ülikooli klient. Minu haridusideaal kaldub kuhugi Platoni akadeemia ja rändõpetlaste maailma poole. Mõistan, et täna tähendab see mõtteviis vastuvoolu ujumist. Samas on tore leida akadeemilises maailmas taas mõttekaaslasi.

Tartu ülikool on rahvusülikool, mis tegutseb globaliseeruvas maailmas. Suhtlemispsühholoogia üks põhitõdesid on, et teistega suudab suhelda see, kes saab iseendaga hakkama. See hakkamasaamine on sageli enesetunde küsimus. Oma küpsemaks saanud ülikooli vaadates leian, et teemad võivad aastate lõikes püsida, kuid nende sisu muutub.

Taas tõden seda, kuivõrd ülikooli töötajate mõttemaailm sõltub informatsiooni hulgast, mida inimene haldab. Piltlikult öeldes sõltub meie maailma avarus sellest, kui kõrge oksa peal me istume. Minu arvates on tervislik liikuda erinevate okste vahel üles ja alla. Siis on see, kust tulek ja kuhu minek ootuspärased ja selged.

Meil on struktuur, arengukava, arengueesmärgid, vastutusvaldkonnad ja finantsdistsipliin. Olen õppinud seda, et otsustavaks saab ka õppe- ja teadusasutuses siiski inimlik faktor. Lõpptulemus oleneb suuresti tegijatest ja tegijate vahelistest suhetest. Ikka nii nagu vanasti.

Tulles tagasi kohta, kus olen varem olnud, märkan üht olulist muudatust – mina ise. Ju vist on elurännakuga sama lugu, mis reisimisega üldse. Rändamise olemus pole kohtades ja inimestes, mida teel olles kohtame. Rändamise olemus on selles, et tuleme koju tagasi teistsugustena kui olime teele minnes. Ju see ongi elukestev õpe. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.