See oli tore ja mullegi lapsepõlvestki tuttav seik, kuid meie rääkisime oma sõprade ja vanematega eesti keelt. Ometi oli siis ihalus kõige välismaise järele suur, riigipiirid olid ju mitmeski mõttes kinni. Ingliskeelseid sõnu me kogu oma vabaduseigatsuse juures jutu sisse ei torganud. Aeg-ajalt olime haaratud hoopis pii-keelest…

Vene keele mõju mäletan samuti, kuid see oli küll üsna vähene – näiteks praegu laialt levinud “okay” oli meil “davai”, ja ega midagi sellest suuremat ei meenugi.

Põhjused, miks just laste ja noorte keel on kõige enam muutunud eesti-inglise segakeeleks, on muidugi arusaadavad. Nutiekraanide kaudu oleme iga päev võõrkeele mõjuväljas. Ja noored on kõige kergemini mõjutatavad. Sotsiaalmeedias jagub meil sõpru üle ilma, kellega eesti keeles suhelda ei saa.

Ja kui praegune nuti-noor saab täisealiseks, ootab teda ees nii mõnigi ametikoht, kus ingliskeelsed terminid kuuluvad sõnatul kokkuleppel töö juurde – kolleegid ümberringi kasutavad neid ja keegi ei oska seda imelikuks pidada.

Nii vaadates paistab eesti keele tulevik hämaravõitu.

Omaette nähtuse moodustavad viimasel kümnendil tekkinud ärikeskuste nimed. City Plaza, Ülemiste City, ja olemas on isegi BeebiCenter! Loetelu peaks igaüks oskama jätkata.

Kui siit edasi stiili küsimustes peensusetesse minna, jääb sageli kõrva ja silma, et nii jutus kui ka kirjakeeles kasutatakse võõrsõnu, millele on eesti keeles ilusad vasted olemas. Näiteks “uuendusliku” asemel on moodne öelda “innovaatiline”. “Hiigelsuure” asemel “gigantne”. “Loova” asemel “kreatiivne”. “Hea” asemel “positiivne”. “Paindliku” asemel “fleksibiilne”. Jne.

Keeleteadlased on ikka öelnud, et keel on elav asi ja pidevas muutumises. Segakeele teke võtab aga seesmiselt kõhedaks, eesti-inglise jutus või kirjutatud tekstis ei ole tunda hinge, miski oluline on puudu. Me ei saa sellist keelt kasutava inimese kohta eriti midagi teada – kes ta on või mis talle elus armas paistab. On ta kellegi tahte järgi töötav robot või ikkagi inimene.

Kui siiski veel püüda leida rohtu, mis aitaks ilusat keelt hoida, on kõige tähtsam vast teadlikkus ja tahe end muuta. Iseenda ja oma laste jälgimine ja parandamine. Ja teadagi lugemine, hea kirjandus. Sest kaugeltki kõik ei ole ju oma eriala järgi keeleteadlased, minagi ei ole. Emakeelt annab õnneks omalgi käel õppida elu lõpuni.

Kindlasti tunnete ära selle tekstilõigu (nii algab paljude lapsepõlve lemmikraamat).

“Keset tuulist merd oli ühes kohas pisike saar. Ümber saare seisid igas kandis teravad kivid ja veealused salakarid. Nende vahel pahises ja vahutas vesi. Saarel kasvasid kõverad ja haralised männid. Männikualune oli täis mustikavarsi, lagedatel kohtadel kasvasid aga teravate okastega kibuvitsapõõsad. Saare randa kivide vahele tegid merelinnud oma pesad. Peale lindude elas saarel veel ainult Kunksmoor.”

Aino Perviku “Kunksmoor” ilmus esimest korda 1973. aastal. Häid näiteid keele lihtsusest ja ilust leidub muidugi lõputult.

Head kirjandust aitab ära tunda kogemus, ja jällegi tahe iseenda sisemaailmaga midagi peale hakata. Sest mis see lugemine (ja kirjutamine) muu on kui teekond iseendasse, me laseme sõnadel end juhtida paikadesse, mida võime luua vaid kujutlustes.

Kes töötavad tekstitoimetajatena, on enda juures küllap märganud, et köitvat lugu lugedes, mille keel samas soovida jätab, hakatakse loetavat tahtmatult oma peas ringi toimetama, parandama.

Tõeliselt heas tekstis tundub kirjutatu kuuluvat meile. Kirjutaja kõrgemat suutlikkust märgib aga see, kui lugeja võib teksti kaudu autorit tunnetada, mingil moel isegi kuulda tema häält, sest seal on ausus ja kirjutajale ainuomane isikupära, mida ei olegi ehk varem kohatud.

Seda artiklit kirjutama sundis mind tänaval kuuldud kuuesõnaline hõige sõbralt sõbrale: “Oh my God, see on ice!”

Kuus sõnakest, ja vaid kaks neist eesti keeles.