Esimene neist on erakool. Mis see on? Kas tegu on eliitvõsukesi ja „roppu raha“ tootva masinavärgiga (kujund, mida kiputakse meediakommentaariumites taastootma) või on need erikoolid, kus õpivad puudega/erisusega õpilased? Või midagi muud? Kui mõelda siinkohal nt Waldorfi pedagoogika või kristlike koolide peale, siis kas tegu on rikkurite või erivajadusetega?

Seega on oluline eristada kolme mõistet: era-, eliit- ja erikool. Enamus erakoolipidajatest on juba ammu soovinud, et see sõna muudetaks ümber ja räägitaks nt kogukonnakoolist, kuid asi on takerdunud ühelt poolt seadusandlusest tuleneva erakooli mõiste taha, ning teisalt selle taha, et päris täpne ei ole ka pakutud keelend – kogukonnakool võib olla ka munitsipaalkool.

Ka äsja Turu-uuringute AS-i poolt läbi viidud uuring näitab, et inimestes on segadus – erakooli ja eliitkooli peetakse mõistetena tihtipeale samaks ning neid võrdsustatakse, kuigi tegelikkuses need koolid, mida me riigieksamite edetabelite põhjal (mis kindlasti pole parim mõõdik, kuid eliitkoolide määratlust kipume me selle arvestuse põhjal tegema) eliitkoolideks peame, on üldjuhul siiski munitsipaalkoolid.

Eesti erakoolide maastik on kirju. Neis õpib neli protsenti lastest ja nagu ka uuringute tulemused näitavad, arvab siiski enamus Eesti elanikest, et erakoolid rikastavad meie haridusmaastikku.

Siin ongi tegelik uba. Me ei tohiks vastanduda – erakoolid/eliitkoolid/„tavalised“ koolid –, vaid rääkida tuleks terviklikust haridusvõrgust, milles on koht eripalgelistele koolidele.

Meie praeguste tingimuste kohaselt ei ole munitsipaalkoolis lihtne teha väikeklasse, samuti ei ole võimalik anda usutunnistuslikku haridust või õpetada lapsi Waldorfi pedagoogikale tuginedes – seetõttu on säärasteks ettevõtmisteks tarvis erakoole. Tihti on erakoolid oma väiksuse tõttu ka uute pedagoogiliste lähenemiste n-ö katselaborid, kus on võimalik katsetada haridusuuendusi, millest mitmest on saanud nüüdseks igapäevane praktika ka munitsipaalkoolides (nt õpilast toetav hindamine).

Erakoolides ei õpi eliidi võsukesed, vaid tavalised lapsed, kellele tihti munitsipaalkool ei sobi. Selle erisuse (nt väikese klassi, maailmavaatele tugineva lähenemise või erineva metoodika) maksab kinni lapsevanem.

Räägiks pigem maksumaksjast

Ja jõuamegi teise küsimuseni – kes või mis on riik. Leian, et õigem kui rääkida riigi rahastusest, oleks rääkida maksumaksja rahastusest, sest muidu me jäämegi vaidlema, kas kohalik omavalitsus on ka riik või ei ole. Praegu läheb ju suur osa aurust selle fakti tõestamiseks.

Tegelik küsimus on ju, kui palju maksab iga lapse koolitamine maksumaksja jaoks. Ja siin ei saa me rääkida enam 1,6-kordsest erinevusest, see erinevus tuleneb üksnes sellest, kes maksumaksja raha laiali jaotab – kas keskkassa või kohalik omavalitsus. Maksumaksja jaoks peaks iga lapse koolitamine maksma sama palju. Ja kui vanem soovib oma lapsele mingeid ERIsusi, siis selle ERIsuse ta peakski kinni maksma.

Pesuveega ei tohi välja visata ka last. Erakoolides, mis on asutatud vastava seadusandlusega, on õppima asunud pea 6000 last, kelle vanemad kuuluvad täiesti tavaliste inimeste hulka. Lapse jaoks on oluline stabiilsus ja jätkusuutlikkus. Kui nüüd hakata ootamatult ja kiiruga muutma seadusi, siis kuhu selle kõige taustal jääb see laps? Laps, kes armastab oma õpetajat (teate ju küll, milline suhe on esimese õpetajaga – iga lapsevanem teab, et tema autoriteet kukub kohe mitu pügalat, sest „õpetaja ütles“), oma klassikaaslasi ja oma kooli.

Kui erakool on haridusvõrgu normaalne osa, ei pea lapsevanem värisema hirmust, et ei tea, kaua tema lapse kool küll püsib. Vastastikused kokkulepped riigi erinevate instantsidega (ministeerium, KOV) saavad tagada rahuliku ja järjepideva ning elujõulise süsteemi, kus iga laps võib olla kindel, et koolis, kus ta oma kooliteed alustas, saab ta soovi korral ka selle lõpetada ning siis ei ole tarvis rääkida ka mingitest müstilistest „kohtadest“, mida tuleb tagada erakoolis õppivate laste tarbeks munitsipaalkoolides. Suhtleme, lepime kokku, vaatame tervikpilti.

Pakun omalt poolt lisaks veel ka küsimuse, et misasi ikkagi on ELIITkool? Eks päeva lõpus on küsimus selles, milliseid kodanikke me oma ühiskonda soovime. Koolis kasvatame me homseid otsustajaid. Kes on see ELIIT, kes meie koolidest väljub?

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.