Tuleval aastal on üle ilma oodata mitmeid tähtsaid valimisi ja üks tähelepanu köitvaid on kindlasti Prantsusmaale uue presidendi valimine aprillis. Seni on populaarseim paremradikaalse Rahvuskogu sisuline liider Marine Le Pen. Sisuline liider selle pärast, et vormiliselt juhib parteid Le Peni kohtusaaga tõttu Jordan Bardella, kes on poliitiliselt vormunud täielikult Le Peni käe all, kuigi nende vaated ei pruugi täiesti kattuda.

Proovin tutvustada Rahvuskogu välispoliitilisi vaateid, kuna erakond ei ole avalikult olnud kuigi aktiivne nende tutvustamisel. Nüüdseks on olud muutumas ja mõningaid asju on Le Pen ise juba meedias väljendanud ning valimiste lähenedes tuleb kindlasti lisa.

Le Peni partei puhul tasub kohe öelda, et nende vaated on ajas muutunud. Omal ajal nägi Marine Le Pen vaeva, et tema isa Jean-Marie Le Pen ajal kujunenud partei antisemiitlikust mainest vabaneda ning parketikõlblikuks muutuda ja see tal paljuski ka õnnestus.

Partei kodulehel on Le Peni valimiste eelsete vaadete tutvustamiseks 16 temaatilist ülevaadet, kuid välispoliitikat nende seas ei ole. Ja näiteks julgeolekupoliitika ülevaade keskendub kuritegevusele ja terrorismile, aga mitte kaitsepoliitikale. Partei senised valimismanifestid on puudutanud ehk ainult suhtumist Euroopa Liitu, millest partei enam lahkuda ei kavatse, eelistades seda seestpoolt muuta.

Prantsusmaa rahvusvaheliste suhete instituudi IFRI teadurid võtsid ette lepenlaste välispoliitika tuvastamise katse omapärasel moel. Otsustati läbi analüüsida parlamendi välispoliitika, Euroopa asjade ja kaitsepoliitika komiteede istungite stenogrammid, et tuvastada erakonna esindajate sõnavõttude alusel partei kurss. Kasutati üleskirjutusi vahemikus juuni 2024 kuni suvi 2026, kokku 300 stenogrammi. Tekst töötlemisel kasutati tehisaru programmi Pinpoint, kuid seda vaid vajalike lõikude leidmiseks, lõpphinnang jäi ikka inimesele.

Lisaks kasutati ka paari intervjuud, millest selgus, et saadikuil oli üldiselt seisukohtade avaldamisel suhteliselt suur vabadus, välja arvatud mõnede tundlike teemade puhul. Ja selgus ka, et välispoliitika on parteis üldiselt reserveeritud juhtidele, ehk siis erakonna vormilisele liidrile Jordan Bardellale ja parlamendirühma juhile ja sisulisele liidrile Marine Le Penile.

Ma alustan suhtumisest Venemaasse ja sõtta Ukrainas, kuna see ilmselt meile kõige huvitavam. Siin näikse olevat teatav erinevus partei noorte ja vanade liikmete vahel. Nooremad lepenlased eesotsas Jordan Bardellaga loevad Venemaad nii Euroopa kui ka Prantsusmaa jaoks ohuks.

Traditsiooniline ja eakam tiib jagab paljuski Kremli nägemust sõjast ja leiab, et selle põhjustas NATO idasuunaline laienemine. Meenutagem, et Rahvuskogu, eriti oma varasemates inkarnatsioonides, oli üldiselt tuntud Vene-meelsena. Partei leidis Moskvaga sarnasust suhtumises niinimetatud traditsioonilistesse väärtustesse ja mõned erakonna tegelased on siiani Venemaale lähedased, nagu näiteks europarlamendi liige Thierry Mariani.

Marine Le Pen käis mitmel korral visiidil Venemaal, kus teda võeti vastu riigiduumas ja 2017. aastal kohtus ta ka Vladimir Putiniga. 2014. aastal, vaid mõni kuu pärast Krimmi annekteerimist sai partei Tšehhi Vene pangalt üheksa miljoni euro suuruse laenu, mis küll 2022 pärast täiemahulise agressiooni algust kiirelt tagasi maksti.

Parlamendikomisjonide stenogrammide kohaselt mõistis mitu Le Peni partei esindajat täiemahulise agressiooni hukka ja kiitis Ukraina vastupanu. Parlamendiliikmete toetus Ukrainale tuli ilmekalt esile Ukraina parlamendi spiikri visiidi ajal 2025. aastal, kui teda sõnades kiideti ja toetati.

Le Peni erakonna toetust Ukrainale võib iseloomustada sõnadega "jah, kuid…". Ehk liituvad erinevad piirangud. Venemaa suurrünnak 2022. aastal mõistetakse hukka kui rahvusvahelise õiguse ja riikliku suveräänsuse rikkumine, aga Rahvusvahelise Kriminaalkohtu order Vladimir Putini arreteerimiseks pälvis erakonna mitmete saadikute hukkamõistu.

Sarnane piirangutega on ka suhtumine Vene-vastastesse sanktsioonidesse. Ühelt poolt ei olda justkui vastu, teisalt märgitakse, et sanktsioonid on kahe teraga mõõk Euroopa jaoks, kuna võivad kahjustada Euroopa ja seega ka Prantsusmaa majandushuve.

Vormiliselt ei olda vastu ka relvaabile Ukrainale, kuid taas tingimuslikult. Abi ei tohi kurnata Prantsusmaa niigi puudulikke oma varusid. Ukraina sõjalist abistamist ei tohi rahastada ei otse ega kaude Prantsuse maksumaksja arvelt. Ehk Pariis ei tohiks seda otse rahastada ega osaleda ka Euroopa sõjalises abis juhul, kui seda rahastatakse ühiskassast. Ja lõpuks, sõjaline abi Ukrainale ei tohi tõmmata Prantsusmaad eskalatsiooni suhetes Venemaaga.

Ukraina liitumise osa Euroopa Liiduga ollakse resoluutne: ei mingil juhul, ei mingit Ukraina integreerimist Euroopaga. Ja sõja lõpetamise kohta näikse Le Peni erakonna saadikutel olevat seisukoht, et selleks tuleks korraldada mingi rahukonverents, kuigi nad ei täpsusta, millised peaksid olema selle tulemused.

Le Pen ise on hiljem Ukraina abistamisest keeldumist põhjendanud Prantsusmaa majanduslike raskustega, mis on tõesti suured. Ja muide, Kieli Instituudi andmeil on Pariisi abi ka seni olnud mitte just kõige suurem, kokku 26,2 miljardit eurot. Näiteks Saksamaa on andnud üle 50 miljardi ja Euroopa Liit kokku ligi 230 miljardit eurot.

Euroopa ühiskaitsele ollakse vastu, kuna Prantsusmaa peab kaitsevõimet ainult iseenda kaitseks arendama. Kuigi ollakse igati rahvusliku suveräänsuse poolt, ei toetata sugugi 2017. aastal president Emmanuel Macroni pakutud Euroopa suveräänsust. Tuumaheidutuse laiendamisele otseselt vastu ei olda. NATO-st lahkuda ei kavatseta, küll aga on võimalik väljatõmbumine NATO sõjalisest komandostruktuurist, nagu Charles De Gaulle´i juhtimisel omal ajal juba tehti. 2009 viis president Nicolas Sarkozy riigi sinna tagasi.

Kokkuvõttes võib öelda, et kui Marine Le Pen presidendiks peaks saama, ootab Pariisi välispoliitikat ees muudatus, aga selle ulatus on veel lahtine, nagu ka tema võit valimistel.