Alo Lõhmus: millal jõuame kommunismi?

Kas olete märganud, millise innuga püüavad toidupoed viimasel ajal juurutada automaatkassasid? See ongi otse meie silme all arenev robotite pealetung, toonitab Alo Lõhmus oma arvamusloos ja soovib tere tulemast peatsesse tööjärgsesse ühiskonda.
Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi portaalis Technology Review analüüsib poliitikateadlane Mark Muro USA presidendiks valitud Donald Trumpi väljavaadet teha teoks oma lubadus tuua töökohad Aasiast tagasi Ameerika Ühendriikidesse. Ta viitab sellele, et Trumpi edu põhjus on just Ameerika töölisklassi frustratsioon kadunud töökohtade, halvenenud elujärje ning kahanenud sotsiaalse staatuse tõttu.
Viimase 30 aastaga on töökohtade arv USA töötlevas tööstuses kahanenud ligi 19 miljonilt 12 miljonile. Ent nagu osutab Muro, ei käi selle sektori käsi majanduslikus mõttes sugugi halvasti. Peaaegu kogu selle aja, mil tööliste arv on vähenenud, on toodangu maht üsna järjekindlalt kasvanud. Ka viimase majanduskriisi tekitatud väike jõnks allapoole on ammu möödanik ning kasv jätkub. Kuid töökohad pole taastunud.
Muro selgitab miks: töö teevad ära robotid, töölised on muutumas ülearusteks. Just seetõttu suhtub ta väga skeptiliselt Trumpi lubadusse tuua töökohad Ameerikasse tagas – elusaid luust ja lihast sinikraesid pole lihtsalt enam tarvis. USA autotööstuses on keevitusroboti tunnikulu 8 dollarit, võrreldava tasemega töölise palgakulu aga 25 dollarit. See hinnavahe vaid suureneb, sest arvuti- ja robotitehnika odavneb, tööliste palgasoovid aga kasvavad.
Kui tuule saavad tiibadesse mitme kompanii, teiste seas ka eestlaste osalusel arendatavad kojukanderobotid, siis kaob vajadus ka kaupluste kui selliste järele.
Robotid on odavamad juba ka Eesti töötajatest. Kas olete märganud, millise innuga püüavad toidupoed viimasel ajal juurutada automaatkassasid? See ongi otse meie silme all arenev robotite pealetung. Tõenäoliselt juba mõne aasta pärast on supermarketi kassapidaja amet välja surnud. Kui tuule saavad tiibadesse mitme kompanii, teiste seas ka eestlaste osalusel arendatavad kojukanderobotid, siis kaob vajadus ka kaupluste kui selliste järele.
Ent poodidega ju asi ei piirdu. Piltlikult öeldes juba homme ilmuvad meie tänavatele isesõitvad bussid, taksod ja veoautod, võttes töö seniste müüjannade autojuhtidest abikaasadelt. Traktorid ja kombainid, mis suudaksid GPSi ja arvutite abil juba praegu toime tulla omapäi, vabanevadki põllumehest, et säästa kütust kabiini ja selle kasutu asuka kaasavedamise arvelt.
On ennustatud omalaadse kapitalistliku kommunismi saabumist, kus kõigile inimestele kindlustatakse äraelamist enam-vähem tagav kodanikupalk, nõudes selle eest vastu kas mitte midagi või jõukohasel määral ühiskondlikult kasulikku tegevust.
Ülikoolide auditooriumiloengud asenduvad üksikute staarprofessorite videoloengutega, mille valmimisele aitavad kaasa kõikvõimalikud automaatsed toimetamistööriistad. Haigetele panevad diagnoose, kirjutavad tablette ning isegi sooritavad lõikusi robotid. Tõsi, võib-olla jõutakse põlevkivikarjäärid keskkonna säästmise nimel sulgeda juba enne seda, kui kaevandusrobotid viimase kaevuri tööta jätavad.
Ent kui see kõik juhtub, kuuleme sellest Vikerraadio uudistest sulni häälega robotdiktori vahendusel, kes iialgi ei puterda ega komista, ning kelle teksti on vähemalt osaliselt kokku pannud uudiseid kirjutav tehisintellekt. See kõik pole mingi kauge tuleviku ulme, vaid võib teostuda juba viie või kümne aastaga.
Mis meist siis saab?
Nagu vastas samale küsimusele vürst Gabriel: ei tea. Selge on see, et ei kapitalistide ega isegi robotite huvides pole miljardite inimeste täielik metsistumine ning ühiskonnast välja langemine. Just seetõttu on ennustatud omalaadse kapitalistliku kommunismi saabumist, kus kõigile inimestele kindlustatakse äraelamist enam-vähem tagav kodanikupalk, nõudes selle eest vastu kas mitte midagi või jõukohasel määral ühiskondlikult kasulikku tegevust. Rohkemat võimaldavad pärispalgad jäävad neile vähestele, kes roboteid projekteerivad ja programmeerivad või kes oskavad teha midagi, mida robotid veel ei ole ära õppinud.
Just seetõttu on Eesti uue valitsusliidu programmi kõige tähtsam punkt mu meelest mitte maksureform, vaid lubadus tagada vähemalt keskhariduse või kutsekvalifikatsiooni omandamine kõigile noortele. Uues, tööjärgses ühiskonnas hakkama saamine nõuab loovust ja mängulisust, mille eeldused annab just humanitaar- ja reaalaineid kombineeriv keskharidus.
Tuleb välja, et kommunismi enneaegselt esile kutsuda üritanud sovjetid tabasid siiski naelapea pihta, kui muutsid keskhariduse nõukogude ajal kohustuslikuks.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio kommentaar