Vastutustundliku Alkoholitarbimise Ühenduse (USA) juhtimisel valmis hiljuti võrdlev uuring Balti riikide alkoholitarbimise mustrite kohta. Nii mahukat uurimistööd baltlaste ja alkoholi suhte kohta vist polegi enne läbi viidud. Tulemuste analüüs ja mõtestamine on hetkel veel käimas, aga nopin sellest välja mõningaid arve Balti riikide alkoholitarbimise kohta.

Kõigepealt baltlaste alkoholilembusest üldiselt. 94 protsenti Balti riikide täiskasvanud elanikest on oma elus suuremal või vähemal määral vägijooke pruukinud. Iga päev tarbib Eestis alkoholi 3,5 protsenti inimestest ja iga nädal 43 protsenti küsitletutest. See muster on üsna sarnane kõigis Balti riikides. 40 protsenti inimestest tarbib jälle alkoholi ühe korra kuus või veel harvemini.

Kuidas inimesed oma kujutlevad ennast kui alkoholitarbijat?

Üheksa protsenti ennast karsklaseks pidavatest inimestest tarbib mingit alkoholi vähemalt korra nädalas.

12 protsenti Eesti inimestest peab end täiskarsklaseks; väheseks alkoholitarbijaks peab ennast 55 protsenti; mõõduks joojaks 28 protsenti ja tõsiseks „napsivennaks“ 5 protsenti küsitletutest.

Mida ja kui palju juuakse? Tüüpilisel „võtmise“ päeval on Eesti alkoholikasutaja poolt esimesena tarvitatav jook 42 protsendil juhtudest õlu; 37 protsendil vein ja 18 protsendi puhul veel kangem kraam. Kokteile joob 2 protsenti tarbijatest ja surrogaate 0,2 protsenti küsitletutest.

Eestlased joovad teiste baltlastega võrreldes rohkem õlut ja vähem viina. Levinuim õllekogus on pooleliitrine purk või pudel. 55 protsenti eestlastest joob korraga rohkem kui ühe õlle.

Siit tuleb välja ka eestlaste huvitav minapilt. 9 protsenti ennast karsklaseks pidavatest inimestest tarbib mingit alkoholi vähemalt korra nädalas. Vähese koguse joojatest lausa 35 protsenti võtab mingi alkohoolse joogi ette iga nädal. Ja teisalt – ennast intensiivseks alkoholitarbijaks pidavatest inimestest 24 protsenti joob midagi samuti vaid korra nädalas. Väga inimlik arusaam!

Kümneprotsendiline hinnatõus Eesti õllesõpra ei murra.

Kuidas korreleerub alkoholi tarbimine palgatasemega? Mida madalam on palgatase, seda intensiivsem on alkoholitarbimine kõikides alkoholitarbijate rühmades. Siin leiab kinnitust veelkord ka alkoholimaksude regressiivne iseloom – tuludega võrreldes on kulud alkoholile madalapalgaliste puhul suhteliselt suuremad.

Aga lähemalt õlletarbimise juurde. Kui vaatame ainult neid, kelle lemmikjook on õlu, siis igapäevaselt tarbib õlut 10 protsenti vastanutest. Umbes pool vastanutest naudib kesvamärjukest 1-4 korda nädalas, 40 protsenti vaid korra nädalas. Seega – õlu on küll lemmik ja levinud, aga enamasti mitte igapäevaseks tarbimiseks.

Tüüpilisel õllejoomise päeval joob Eesti õllesõber 68 protsendil juhtudest pooleliitrise õlle, 18 protsendil juhtudest on tegemist väikse õlle ja 14 protsendil on õllepudeli suurus üks liiter või rohkem.

72 protsenti eestlastest õlletarbijatest vastas, et õlle hind on nende jaoks oluline või väga oluline aspekt. Leedu puhul on see näitaja lausa 94 protsenti.

Mis aga võiks juhtuda, kui õlle hind tõuseks? Kümneprotsendiline hinnatõus Eesti õllesõpra ei murra: 81 protsenti vastanuteks ei teeks sel juhul midagi ja ainult 18 protsenti vähendaks tarbimist.

Tavamõistusega inimene mujalt kui Eesti lõunapiirilt Lätti õlut ostma ei lähe.

Kui aga hind tõuseks poole võrra, siis lausa 61 protsenti õlletarbijatest ostaks oma lemmikjooki varasemast vähem. 11 protsenti õlletarvitajatest leiab, et lõpetab sellisel juhul üldse igasuguse alkoholi pruukimise. Leedus on see näitaja lausa 20 protsenti.

Samas puudub kõikide alkoholiliikide tarbijatel selge arusaam sellest, kuidas võiks nende alkoholitarbimise muster muutuda pärast 50-protsendilist alkoholihinna tõusu – kas hakatakse tarbima muid vägijooke, välismaalt toodud salaalkoholi või isegi surrogaate. Võimaliku käitumise modelleerimisega hetkel tegeleme. Eks see ole ka loomulik – nii suur hinnatõus tundub olevat liiga ebamaine, et oma käitumist sellistes tingimustes ette kujutada.

Samas on Eesti ja Läti alkoholihindade erinevuse tõttu teatud uued käitumismustri juba tekkinud ning uued Eesti alkoholiaktsiisitõusud süvendavad „alkorallit“ veelgi. Kuigi on selge, et tavamõistusega inimene mujalt kui Eesti lõunapiirilt Lätti õlut ostma ei lähe – see ei tasu ära ei ajaliselt ega rahaliselt.

Alkoholihindade erinevus Läti, Eesti ja Soome vahel võib tekitada uue, õllekeisrite seltskonna.

Ma näen siin hoopis teistmoodi riske – selline olukord võimaldab tekkida poolkriminaalsetel struktuuridel, mille kaudu korraldatakse odavama Läti alkoholi transport ja müük Tõrvast Rovaniemini. Tehniliselt ja rahaliselt on tarneahela korraldamine ju imelihtne, nende kontrollimine aga väga keerukas. Võib tekkida täiesti teistlaadne alkoholiturg ja tarbimise muster, kus riigi ja ühiskonnapoolne kontroll Eestis alkoholitarbimise üle oluliselt väheneb.

Kui sõjaeelses Eestis said salaviina Soome vedajatest niinimetatud piiritusekuningad, siis oluline alkoholihindade erinevus Läti, Eesti ja Soome vahel võib tekitada uue, õllekeisrite seltskonna. Ajalugu on ilus!