Äripäev on alati eetilisi printsiipe enda jaoks pühaks pidanud ega ole hoidnud end tagasi, kui mõni teine väljaanne nende hinnangul libastunud on. Seda, et nende toimetus end ära osta ei lase, usuvad kõik, kes nendega kokku on puutunud.

Seda üllatavam on Äripäeva otsus asutada oma suhtekorraldusbüroo – see lihtsalt ei sobi pilti, mille Äripäev ise on enda põhimõtetest maalinud, ega haaku ka Eesti ajakirjandusmaastiku üldiste printsiipidega.

Ehkki ajakirjandusel ja kommunikatsioonil on suur ühisosa – viimane pakub aeg-ajalt teemasid ja materjale, mida siis esimene pärast kriitilist filtrit kas võtab vastu või mitte (ja leiab huvi korral tasakaaluka käsitlusviisi) –, siis erinevust on ikkagi rohkem.

Kõige olulisem on vahet teha huvigruppidel: kommunikatsioonibüroo seisab alati oma kliendi, ajakirjanik tõe ja avalikkuse huvide eest, lähtudes tasakaalustatuse põhimõttest. Kui aga kommunikatsioonispetsialist ja ajakirjanik on kolleegid, kes töötavad sama katuse all, tekib avalikkusel õigustatud küsimus, mis siis tõe kaitsmise ja avalikkuse teenimise huvidest saab.

Kirja lugev ettevõtja saab sellest aru nii: Äripäeva kanalid on niisiis garanteeritud, ent kommunikatsiooniteenust pakutakse ka väljaspool neid.

Kas ajakirjanik võib oma kolleegilt ehk kergemini pakutavaid teemasid ja arvamusartikleid vastu võtta, millega „turuliidriks pürgida“, nagu peab oluliseks Äripäeva Agentuur? Kas inimlikud aspektid ei hakka teda kallutama?

Iga artiklit lehes hakkab lugeja vaatama läbi kahtluseprisma: kas see võib olla Äripäeva Agentuuri korraldatud lugu? Kas selle eest on kellelegi samas majas makstud?

Kevadest alates aktiivselt endale turgu otsinud ja müügitööd teinud, mh juba hangetel osalenud Äripäev Agentuur kirjutab potentsiaalsele kliendile: „Bonnier Group'i kuuluva AGENTUURi Eestisse toomisega avaneb Äripäeval võimalus pakkuda kvaliteetset ja sihtrühmi kõnetavat turundus- ja kommunikatsioonilahendusi ka väljaspool Äripäeva kanaleid.“ Kirja lugev ettevõtja saab kirjast aru nii: Äripäeva kanalid on niisiis garanteeritud, ent kommunikatsiooniteenust pakutakse ka väljaspool neid.

Äripäeva ajakirjanikud on pahased, et nende sõltumatus on kahtluse alla seatud, sest on nad ju alati oma sõltumatust rõhutanud ja sellest põhimõttest tööd tehes ka lähtunud. Ent pahameeles peaksid nad vaatama otsa hoopis oma suhtekorraldusbüroo kolleegidele, kes selliseid kirju Äripäeva nime kasutades välja saadavad.

Kommunikatsiooniagentuurile Äripäeva nime andmine on teadlik soov kaubelda mõjuvõimuga, mida Äripäeva nimi endas kannab. Sõltumata sellest, kas see sisulisi eeliseid annab – ehk realiseerub või ei. Kliendile on ootus maha müüdud ja sellega Äripäeva mainele põnts pandud, vaatamata sellele, et toimetuse ajakirjanikud midagi ebaeetilist teinud polegi. Nemad on kontserni äriotsuse tulemusel kahtlemata kannatajad.

Toon täiesti meelevaldse ja üle võlli võrdluse, et Äripäevas kujunenud olukorra absurdsust rõhutada.

Oletame, et ERR-i turundus- ja kommunikatsiooniüksusel oleks voli otsustada, et ERR võiks omatulu teenimiseks suhtekorraldusteenust osutada, kuna turul tundub vaba raha vedelevat ja ERR-i eelarve vajab turgutust.

Selleks, et kõik aru saaksid, mis maja teenust pakub, valitakse välja ERR-i väärtuslikem bränd – "Aktuaalne kaamera" – ja rakendatakse see loodava kommunikatsiooniagentuuri vankri ette. Mis sest, et AK toimetus kuidagi selle tegevusega seotud pole ega luba ka ""Aktuaalse kaamera" Agentuurile" mingit enesestmõistetavat ligipääsu oma saate sisule.

Kuid avalikkusele on tuntud ja usaldusväärse brändi nime teadlikult kasutades antud selge signaal, et võib eeldada koostööd, mis sest, et ootus võib osutuda kattetuks. See on siiski teadlik mõjuvõimuga kauplemine, ja just sedasama teeb ka Äripäev Agentuur, kui selle nimega end turundab, ehkki toimetus kinnitab, et mingit eelist sealtkaudu teenuse ostmine nende veergudele pääsemisel ei anna, ning inimlikult võib neid ka uskuda.

Loodan, et Äripäev saab ise aru, et kahel toolil korraga istuda ei saa ning loobub emmast-kummast tegevusest – kas siis kommunikatsiooniärist või ajakirjandusest.

Oluline on mitte üksnes aus olla, vaid aus ka näida – põhimõte, mida Äripäeva enda toimetus on varasemalt teiste käitumise analüüsis rõhutanud, ent mille vastu Äripäeva maja nüüd ise eksinud on. See äri ei näi aus.

Jääb arusaamatuks, milleks sedasi oma nimi tule alla seada ja mainega riskida. Nagu jääb arusaamatuks, kuidas põhimõtteliselt saab ajakirjandusmaja hakata korraga kommunikatsiooniäri ajama, sõltumata sellest, et tööd teevad erinevad inimesed. Tuletades veelkord meelde – eesmärk neil kahel tööl on erinev, mistõttu jääb õhku karjuv vastuolu.

Loodan, et Äripäev saab ise aru, et kahel toolil korraga istuda ei saa ning loobub emmast-kummast tegevusest – kas siis kommunikatsiooniärist või ajakirjandusest, kui see vähetulus tundub ja kommunikatsiooni- ning turundusäri rohkem peibutab.

Äripäeva toimetus peaks vist Äripäev Agentuuriga korra koos ühe laua taha istuma ja tõsiselt arutama, kumba seal majas tähtsamaks peetakse, ning siis selle tegevuse juurde jääma. Soovin kolleegidele selleks põhimõtteliseks otsuseks meelekindlust.