Kas sein Äripäeva toimetuse ja reklaamimeeste vahel peab?
Kui ERR kirjutas eelmise aasta algul Äripäeva plaanist luua oma kommunikatsioonibüroo, kinnitas lehe peatoimetaja Meelis Mandel, et nende majas on sisuturundus ja ajakirjandus rangelt lahus: ajakirjanikud sisuturunduslugusid mitte mingil juhul ei tee, selleks on eraldi osakond. Tegelikkus on siiski pisut kirjum ja kõrvaltvaataja silmale vastuolulisem, nii et Äripäeva lugeja või raadiokuulaja ei suuda üha sagedamini enam vahet teha, mis on mis.
Äripäev on juba aastaid korraldanud oma konverentse. Toimuvad näiteks Investor Toomase konverentsid, millega ärgitatakse inimesi investeerimisega tegelema, Gaselli konverentsid, mis on suunatud kiiret kasvu taotlevatele ettevõtetele, Äriplaani konverentsid, kus lava ja eetriaega antakse mõjukatele ettevõtjatele ja Eesti suurim juhtimiskonverents Pärnus. Konverentse modereerib sageli Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandel.
Ürituste korraldamises iseenesest pole midagi küsitavat. Ent kui vaadata, kellest Äripäev kirjutab ja kes neid artikleid kirjutavad, siis pilt pisut muutub. Nimelt töötavad konverentsikorraldajad toimetuse koosseisus ning kirjutavad lehte, sageli esiküljele artikleid enda korraldatavate konverentside esinejatest. Need on positiivsed lood, ilma sisuturunduse märketa, ja ilmuvad ikka enne konverentsi. Jah, seda, et inimene sellel Äripäeva korraldataval konverentsil esineb, on ära märgitud.
Kas need artiklid sünniksid just siis, just nende inimestega ja sellises tonaalsuses ka juhul, kui nende nimede abil poleks vaja konverentsi müüa? Nagu on küsitav, kas konverentsi korraldav inimene peaks ajakirjandusliku toimetuse koosseisus olema ja seal sellest artikleid kirjutama, kui toimetuse ja reklaamiosakonna vahel peaks olema sein, nagu Meelis Mandel ise on sõnastanud. Ise ta selles vastuolu ei näe.
Reklaamsaated ajakirjaniku juhtimisel
Ent see pole ainus näide. Vahepeal on Äripäev asutanud lisaks sisuturundusagentuurile (mis sündis plaanitud kommunikatsioonibüroo asemel) oma raadiojaama, kuhu organisatsioonid ja ettevõtted saavad muuhulgas eetriaega osta. Saateid viivad läbi ajakirjanikud. Ka Mandel ise ja Äripäeva peadirektor Igor Rõtov juhivad neid saateid, kõrvuti teiste Äripäeva ajakirjanikega.
Näiteks on kord kuus Äripäeva raadios eetris maksu- ja tolliameti 50-minutine rubriik „Maksu- ja tolliamet annab nõu”, mida juhib Meelis Mandel, küsitledes seal maksuameti esindajaid. Peadirektor Rivo Reitmanniga 20. novembril läbi viidud üdini positiivset ja kriitikavaba intervjuud maksuameti tulevikuplaanidest ümbritseb vaid kõll „Maksu- ja tolliamet - toetame ettevõtte tegutsemist ja arengut”.
Saate eel valmis Äripäeva veebiväljaandesse ka uudis „Tulekul revolutsioon e-maksuametis”, et tõsta saate kuulatavust. Vaid selle uudise lõpus on ära mainitud, et saadet toetab maksu- ja tolliamet, millest tähelepanelik lugeja saab järeldada, et tegemist on tasutud sisuga. Ent miks pole artiklite ja saadete juures sisuturunduse märget, on küsinud mitmed lugejad-kuulajad.
„Äripäeva eetris olnud sisuturundussaated on konkreetselt sedaviisi ka ära märgitud. Ühtegi saadet, mis tegelikult on sisuturundus, Äripäeva raadio eetrisse vastava viiteta ei lähe. Samuti on sisuturundus alati märgistatud ka meie veebis. Viidatud MTA saatega on tegemist avaliku sektori organisatsiooniga koostöös sündinud saatega,” ütleb Mandel.
Peatoimetaja sõnul puudub see märge seetõttu, et teemavalikul jääb lõplik sõna ajakirjanikule, ehkki teema pakub välja eetriaja ostnu. Seega pole see majanduslehe kaanonite järgi sisuturundus, vaid koostöö. Samuti ei näe ta vastuolu selles, et ajakirjanik selliseid tasutud saateid läbi viib.
Oma rubriik on Äripäeva raadios ka Triniti advokaadibürool, ehkki advokaadid ise saates reeglina ei esine. Kõll teatab eetris rubriigi nime: „Triniti eetris”, ent lauset, et advokaadibüroo on selle eest maksnud, ei kõla.
Triniti on ostnud kõlli saatesse, et olla juriidilise „teemaga kaasas”, selgitab Mandel.
„Kõik koostöös valminud saated on vastavalt ka heliliselt märgistatud nii saate alguses, lõpus kui ka reklaamipausi ajal. Kõik koostööna valminud saated on Äripäeva sõltumatu ajakirjanduslik sisu, saate vorm ja seal käsitletav temaatika on toimetuse ja ajakirjaniku vaba valik. Teemakäsitlus on ajakirjaniku vaba valik, koostööpartneritel puudub sõnaõigus sisu toimetamises,” põhjendab Mandel, miks toimetus seda sisuturunduseks ei pea.
Samas on Trinitil võimalus teemasid välja pakkuda, ajakirjanik saab otsustada, kas ta seda kasutab. Seega loob advokaadibüroo omale saatesse reklaami ostes positiivset kuvandit, suunates seda võimalusel ka teemavalikuga. Mandel siin vastuolu ei näe.
Raadiost valgub ettevõttenimelise rubriigi sisu leheveergudele, kus esineb täitsa tavalise ajakirjandusliku artiklina. Ehkki raadiosaadet kuulav oma kontserni ajakirjanik saab ise valida, mida ta sellest sisust kasutab, on surve raadiosaate põhjal artiklit kirjutada toimetuses olemas, väitsid Äripäeva ajakirjanikud ERR-ile, lisades, et osadele sisuturundusklientidele on lubatud: kui ostate Äripäeva raadiosse saate, võib jutt jõuda ka Äripäeva lehte.
Nii käib ERR-iga vestelnud ajakirjanike sõnul justkui sisuturunduse väljapesemine, kuni sellest saab ajakirjandus.
Et asi oleks selgem, olgu ära toodud ka üks vastupidine näide.
Ajaleht teeb omanimelises raadiojaamas saadet „Äripäev eetris”, kus toimetuse ajakirjanikud analüüsivad selle päeva teemasid, mida lehtki kajastab. Üdini ajakirjanduslik saade, nagu ka „Maksu- ja tolliamet annab nõu” või „Triniti eetris”, kus sisu, tonaalsuse ja teemade valik on Äripäeva ajakirjanikel, kui lähtuda peatoimetaja Mandeli hinnangust. Kuid sellesse saatesse reklaami osta ei saa. Ometi võiks ju ka selle ees kõlada mõne ehituspoe või apteegiketi reklaam, kui mõni neist tahaks lihtsalt teemadega „kaasas olla”?
Mandel nimetab saadet juhtkirjalikuks, ning kuna ajalehe juhtkirja juurde reklaami osta ei saa, ei müüda seda ka raadiosaatesse. Kuigi raadiokuulaja jaoks siin olemuslikku vahet pole, ning just seda selgemalt tuleb esile vastuolu teiste saadetega – kui ajakirjanduslikud need siis ikkagi on?
Mandel siin vastuolu ei näe.
Seejuures on Äripäev oma veebis sõnastanud ettevõtte väärtused sõnadega „täidame ühiskonna valvekoera rolli ja ei lähe kunagi kompromissile lugeja huvi suhtes”. Ometi on lugejaid, keda need kahel toolil istumise trendid häirima on hakanud.
Peatoimetaja reklaamiklientidega kohtumas
Ent asjal on veel üks oluline tahk, mis puudutab sedasama piltlikku seina toimetuse ja reklaamiosakonna vahel, mis tähendaks, et kumbki toimetab omasoodu, teise üle mõjuvõimu omamata.
Nimelt käib peatoimetaja Meelis Mandel isiklikult reklaamiandjatega koostöökokkuleppeid sõlmimas ja lepingutingimusi arutamas. Ka peatoimetaja on ajakirjanik, kuid Mandel selles vastuolu ei näe. Vastupidi, ta peab seda loomulikuks, et peatoimetaja vastutab otseselt ka lehe majandusliku käekäigu eest, ehkki ettevõttel on ka peadirektor ja reklaamiosakond.
Siiski, ERR-ile Mandel reklaamilepingute sõlmimist ei tunnista, väites, et kohtumised piirduvad koostööpartneritega ja suuremate tellijatega, kellest mitmed on siiski ka suured reklaamikliendid.
Pressireiside kaks palet
Omaette lugu on pressireisidega. Äripäev on aastaid olnud tuntud puritaanliku suhtumise poolest ajakirjanikele kinnimakstud reisidesse – roosa ärileht välistab oma ajakirjanike saatmise mõne ettevõtte või ametiasutuse poolt tasutud reisile, ehkki sealt võiks valmida ajakirjanduslikult tasakaalus, vajadusel kriitilinegi lugu ning artikli all tuleks ausalt ära märkida, kes reisi eest tasus. See on Äripäeva jaoks tabu, ehkki ei erine olemuslikult maksuameti või Triniti näitest, kus väidetavalt ajakirjanduslikule sisule on müüdud reklaami.
Teisalt pole Äripäeva jaoks probleem lennutada ajakirjanik toimetuse kulul mingile välismaisele üritusele, ent lasta üritusekorraldajal tasuda kopsakas osalustasu, millest sünnib taas Äripäeva väitel ajakirjanduslikke artikleid. Nii juhtus näiteks Eesti investori Mikk Talpsepa eestvedamisel Singapuris toimunud konverentsiga „World Wealth Creation Conference 2017”, millest Äripäev kirjutas üdini positiivse ülevaateloo „Singapuris leiutati rikkuse valemit”, millele eelnes ka kiitev portreelugu „Riskiinvestori värvikirev elu” rubriigis „Äripäeva persoon”, kus ei jäetud mainimata, et Talpsepp sellist konverentsi Singapuris on korraldamas; lisaks portreteeris arvamustoimetaja Vilja Kiisler Talpseppa enne konverentsi arvamusloos „Nunnust nohikust kasvas ärimiis”. Ning et lugejal ikka kõik selge oleks, ilmus Investor Toomase rubriigis artikkel, kus toimetuse väljamõeldud investorkuju teatab, et sõidab Talpsepa korraldatavale konverentsile, et vaadata, kuidas eestlased nii suure üritusega hakkama saavad ning lubab oma fänne toimuvast operatiivselt ka informeerida.
Kui neid positiivses tonaalsuses kirjutatud artikleid veebist lugeda, ei leia lugeja artiklite juurest märkeid, et Talpsepa firma tasus Äripäeva ajakirjaniku osalemise konverentsil, küll aga sai konverentsi korraldaja Äripäevalt kõvasti tähelepanu. Mandel eitab reklaamikoostööd Talpsepaga. Siiski on Äripäev kaasanud Talpseppa mitmetele oma korraldatud üritustele kõnelejaks.
Jääb üles küsimus, mis on vahet sel, kas toimetus maksab reisi ja üritusekorraldaja ürituse eest, või vastupidi, juhul kui see fakt on selgelt artikli lõpus välja toodud.
Ehkki Äripäev üht tegevust soosib ja teist taunib, siis Mandel siin taas oma põhimõtetes vastuolu ei näe.
Koondamised viivad ajakirjanikke
See, et ettevõtetega seotud raadiosaated lehte refereeritakse, tuleneb ka asjaolust, et toimetuses on ajakirjanike hulka koondamiste, raadiosse ja eriprojektide osakonda suunamisega vähendatud, mistõttu on klassikalises mõttes ajakirjanduslikku sisu tootvaid inimesi pidevalt vähemaks jäänud.
Nii on ajakirjanike sõnul juba aastaid kestnud toimetuses surve kajastada Äripäeva enda korraldatud konverentside sisu ka juhul, kui ajakirjanik seal midagi väga kajastamisväärset ei leia.
Piltlikult öeldes on toimetajal töötajate puudusel kehvad valikud: kas tühjad lehed või raadiost refereeritud konverentsi esinejat tutvustav promolugu. Nii valitseb toimetuses mentaliteet „kui meil juba raadiosaade on, paneme lehte ka,” tõdevad ERR-iga suhelnud ajakirjanikud.
Ajakirjanike kirjeldusel valitseb olukord, kus juhtkond ja reklaamiosakond järjest nihutavad piire ning ajakirjanike nurinat vaigistatakse lohutamisega „me ainult katsetame”, ent katsetused kipuvad püsiva loomuga olema, nii et neist üha uut normaalsust võrsub. See on pannud tundlikuma närviga toimetajaid-reportereid ka omal soovil töökohta vahetama, kellele uued trendid meeltmööda pole.
Üksnes ERR-i artikkel, mis võttis kriitilise hoiaku Äripäeva plaani suhtes oma kommunikatsioonibüroo asutada, sundis lehejuhte sammukest tagasi astuma: muutma büroo nime ja osalt ka fookust. Nii näiteks otsustati nii avaliku kui oma ajakirjanike kriitika peale loobuda algsest mõttest hakata klientidele ka arvamuslugusid tootma, mis võinuksid otsapidi Äripäeva enda veergudele jõuda.
Äripäeva viimased aastad on ajakirjanike ja sisu suhtes karmid olnud. Kaks aastat tagasi sügisel, eelarve koostamise ajal, jõuti koondamisteni, ja sestpeale on igal sügisel kedagi ajakirjanikest koondatud, samal ajal kui raha sisse toovat personali on juurde värvatud. Kokku on kahe aasta jooksul koondatud või lahkunud Äripäevast kümmekond ajakirjanikku. Kõigi ise lahkunute kohti enam täidetud pole.
Nii on koondamiste või omaalgatuslike lahkumiste tulemusel läinud näiteks uudistejuht, välisuudiste toimetuse juht, pool fototoimetust, mitmed küljetoimetajad. See on õhkkonna toimetuses ebakindlaks muutnud – arenguvestlustelt peljatakse eeskätt koondamisteadet.
Mandeli sõnul on probleem selles, et kogu ajakirjanduslikku sisu ei saa rahaks pöörata. Nii näiteks polnud mõtet pidada suurt fototoimetust, sest see oli väga kulukas. Kunagi ikooniliste fotodega ajakirjandusmaastikku rikastanud Äripäev ajab nüüd läbi vaid kahe fotograafiga, sest enamat pidada poleks kulutõhus.
Teisisõnu, ajakirjanduslikku sisu tootvat personali vähendatakse, sest nende pidamine ei too samavõrd sisse kui reklaamimüük, konverentside korraldamine ja sisuturunduslike lugude tootmine, ehkki reklaamitöötajate ja ajakirjanike suhe on püsinud peatoimetaja sõnul muutumatu.
Loe ka intervjuud Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandeliga, kus ta oma seisukohti pikemalt selgitab.
Toimetaja: Merilin Pärli