Statistiline ehk riiklik metsainventeerimine (SMI) on suuremate metsaalade objektiivse ja ökonoomse inventeerimise meetod, mis põhineb matemaatilise statistika valikmeetoditel ehk tõenäosuslikel valikuuringutel. Need omakorda tuginevad sündmuste tõenäosuslikel protsessidel looduses.

Kogu Eestit hõlvab statistiline metsainventeerimine käivitus aastal 1999.

Välitööd eeldavad head meeskonnatööd

Keskkonnaagentuuri metsaosakonna juhtivspetsialist Enn Pärt rääkis välitööde metoodikast ja praktikast, millega kogutakse proovimaterjali metsade inventeerimiseks.

Metsa inventeeritakse traktida kaupa. Trakt on mõõdult 800 korda 800 meetrit suur metsatüki ruut, kus iga 200 meetri tagant paiknevad mõõtekohad. Üle ühe mõõtekoha võetakse kasvukoha proovitükk ja tagavara proovitükk.

Statistilise metsainventeerimise aasta algab esimese maiga ja lõppeb 30. aprilliga. Mõõtmisi teostavad välitöögrupid, keda on kolm. Kuna alates 2014. aastast on traktide kogus kasvanud, siis on üks grupp juures. Üks grupp mõõdab ainult alalisi, teised kaks nii alalisi kui ka ajutisi trakte.

Välitööde tegemiseks on põhjalik 60-leheküljeline juhend, milles sisalduvaid reegleid peaks grupijuht teadma peast, et oma töös edukas olla.

"Grupijuhi töö on nii, et esimene aasta on nagu õpipoisi aasta ja teine aasta nagu selli aasta. Grupijuhi kasvatamine võtab kaks aastat aega," selgitas Pärt.

Ühe grupi tööpiirkond on pool Eestit. Tegemist on meeskonnatööga - sõidetakse koos, töötatakse koos, elatakse koos. Pärt rõhutas, et kui grupisisest keemiat pole, ei tule tööst midagi välja.

Grupijuhi seljakotis sisalduv varustus kaalub kümmekond kilo ning vajadusel on mõned mõõteriistad ka dubleeritud, et mõne töövahendi katkiminekul ei peaks tööd pooleli jätma. Spetsiaalne varustus maksab mitme tuhande euro ringis.

GPS-is on arvestatud kõigi proovitükkide koordinaadid, et leiaks kiiresti õige koha üles. Proovitükke võetakse samast kohast iga viie aasta tagant, nõnda tuleb õige koht viis aastat hiljem uuesti üles leida. Proovitüki tsenter tuleb tähistada, see aitab ka hiljem selle asukohta tuvastada. Selleks, et proovitükk sentimeetri pealt üles leitaks, tähistatakse see puitlipikuga ja kasutatakse spreivärvi.

Ühel proovitükil määratakse kõik võimalikud tunnused: maakategooria (näit. kas mets või metsata metsamaa; põõsastik; soo; sisevesi; tee või raudtee jne), samuti valitsev puuliik, puistu koosseis jne. Metsata metsamaal jälgitakse ka metsa uuenemise protsessi.

Täpsema mõõtmise ehk kluppimise käigus võetakse ette puu kõrgusel 1,3 meetrit. Jälgitakse järelkasvu, kas on kuivanud või murdunud puu, määratakse põõsaliigid jne.

Aastas mõõdetake umbes 3000 metsamaa proovitükki ja 4000 mudelpuud.

100 meetri pealt proovitükkide võtmine lõpetati

Keskkonnaagentuuri metsaosakonna juhtivspetsialist Allan Sims selgitas, miks on statistilise metsainventeerimise (SMI) metoodikat muudetud. SMI on ainus meetod, mis annab täpselt välja Eesti pindala koos kõlvikutesse ehk kasutusotstarbe alusel eristatavatesse maatükkidesse jaotamisega.

Proovitükkide põhjal tehakse üldistusi, mis lubab arvutada välja statistilist metsapinda kogu Eestis. Samuti arvutatakse eraldi välja veekogud.

Metsadele hinnangu andmiseks ei arvestata mitte ühe aasta, vaid viie aasta tulemusi, sest aastases arvestuses reeglina suuri muutusi pole. Viie aasta peale on kogutud 23 715 proovitükki, üks proovitükk esindab 183,3 hektarit maad.

Andmekogudest geopäringute tegemisel tuleb arvestada, et osa andmetest on vahepeal muutunud ja muutumas: vallad liituvad, maa-alade omandivormid võivad muutuda, mõni maa-ala on võetud kaitse alla või sellest vabastatud. Igal paigal võib olla mitu kaitsepõhjust.

Kuna metsastatistika algab 1. maiga, võetakse sama seisuga iga-aastaselt maa-ametist välja ka katastritunnused.

Kui praegu võetakse kasvukoha proovitükke 200 meetri ja tagavara proovitükke 400 meetri pealt, siis varasemalt võeti raie ja uuenduse proovitükke ka 100 meetri pealt, mida tehti küll ainult siis, kui esines uuendust või raiet. Simsi kinnitusel ei tõstnud see statistilist usaldusväärsust, vaid hoopis tekitas süstemaatilist viga, mistõttu see sellest aastast lõpetati ega kasutata võrdluseks ka varasemat 100 meetri mõõtmiste andmestikku. Proovitükkide interpreteerimisel selgus, et 100 meetri proovitükkidel esines keskmiselt vähem raieid.

Tagavara arvutusel jäi igale proovitükile kolm-neli mudelpuud, millelt mõõdeti kõrguskõverat ja arvutati iga puu, k.a raiutud puude kõrgust.

Aastaga muutub tagavara ehk aastane juurdekasv, s.o kogu tüvemaht, mis kasvab aastaga juurde. Jälgitakse ka aastast suremust ehk surnud puude kogu tüvemahtu. Ka aastast raiemahtu arvutatakse kogu tüvemahu raiena.

Aastas sureb keskmiselt 0,43 protsenti puid. Raiemahust 6,4 protsenti moodustab surnud puude raie.

Sims teatas, et kõik, kes väidavad, et need andmed metsa juurdekasvu hindamiseks on ebatäpsed ning tegelikult raiutakse rohkem kui andmetest nähtub, ütlevad seda kõhutunde pealt, sest SMI-andmete metoodika on usaldusväärne ning paremaid andmeid pole kellelgi teisel võtta, et midagi sellist väita.

Keskkonnaagentuuri andmehaldusosakonna peaspetsialist Madis Raudsaar rääkis, et varasematel aastatel tehti inventeerimistööd satelliidipiltide abil, millest väiksemad, kuni 0,5-hektarilised lageraie langid võisid piltilt välja jääda. Appi võeti ka metsateatised, kuid seegi info oli kohati puudulik. Harvendusraiet satelliidipiltidelt hinnata ei saa.

Teostamata raiete hulk on aasta-aastalt suurenenud, millega on seletatav statistiliste andmete erinevus. Nii võrreldakse raiemahu hindamiseks raiete eksperthinnangut, SMI hinnangut, raiedokumente ja juurdekasvu.

2003. aastani ei olnud metsamajanduskava kohustuslik, probleem oli ka röövraietega, seetõttu ei olnud statistilised andmed täielikud. 2006. aastast rakendunud metsaseadus suurendas metsamajanduspindalasid, mille tulemusel hakati teatama ka väiksematest raietest. Mõne aasta pärast peaks raietest teatamine palju kiiremaks ja automaatsemaks muutuma.

Keskkonnaagentuuri andmehaldusosakonna juhtivspetsialist Mati Valgepea tõdes, et statistika tüvemahu raiemahtude kohta on hea, kuid muude puiduosade asjus on statistika puudulik. Statistiliseks veaks jääb pool miljonit tihumeetrit, millest täpsemaks on keeruline minna.