Heategevuskool 6: miks riik neid masinaid ei osta?! ({{commentsTotal}})

Kõnnirobot
Kõnnirobot Autor/allikas: ERR

Jõulutunnel ja teised heategevuskampaaniad ei tee kõiki rõõmsaks. Kes leiab, et haiglatele vajalike aparaatide ja muu sellise hankimine peaks olema senisest palju enam riigi ülesanne, saab ka sellele targa annetajana kaasa aidata, tõdeb Urmo Kübar oma seekordses arvamusloos.

Koos pühadega on nüüdseks läbi ka enamik tänavusi heategevussaateid, nagu rahvusringhäälingu pika traditsiooniga "Jõulutunnel", mis seekord kogus annetusi liikumispuudega inimeste taastusravis vajalike trenniseadmete ostmiseks.

Kes jälgib heategevust kui spordiuudiseid, võib ehk nukrutseda, et seekord annetatud summa jäi kolmandiku võrra tillemaks mullusest, mil toetust koguti vähi varast diagnoosimist võimaldavate mobiilsete kabinettide hankimiseks – kuid oli see-eest omakorda pea poole suurem tunamullusest, mil teemaks oli huvihariduse pakkumine vähekindlustatud perede lastele.

Rekorditest olulisem on aga kahtlemata Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu kinnitus, et eesmärgiks seatud treeningruumid Tallinnas ja Tartus on kogutud enam kui 215 000 euroga võimalik avada, mis tähendab selget hüpet sadade sellist trennivõimalust vajavate liikumispuudega inimese elukvaliteedis.

Samamoodi nagu ühtede jaoks on traditsioon teha "Jõulutunnelit" ja teistele selle kaudu annetada, on traditsioon seegi, et selle või ka teiste heategevuskampaaniate juurde kostab näiteks netikommentaariumist ahastavaid hüüdeid, et kas pole mitte kohutav või lausa piinlik, et selliste asjade jaoks tuleb ikka veel inimestelt raha manguda/lunida/kerjata ning et miks ometi riik ise neid aparaate ei osta.

Riigieelarve ja seadused on ju ikkagi avalik kokkulepe, laias laastus kujundatud valimistega, aga detailides valimiste vahel toimuva tööga konkreetsete poliitikate loomisel. Nagu kõigi kokkulepetega, on ka siin pea alati võimalikud teistsugusedki lahendused.

Eks tegelikult ju ostabki ja teadagi märksa suuremate summade eest kui Eestis heategevusest laekub. "Jõulutunnel" ja teised sarnased aktsioonid võimaldavad meie ühisel jõupingutusel teha neid asju rohkem, paremini ja kiiremini. Heategevus, vabatahtlik töö ja muu tegutsemine vabakonnas on ses mõttes nagu ohjade tugevamalt enda kätte haaramine, võimalus meid ümbritseva elu kujundamises palju tugevamalt kaasa rääkida kui paljalt maksude maksmise ja valimas käimisega (kui sedagi).

Ent muidugi ongi igati õigustatud ka küsida, miks riik neis valdkondades rohkem ei tee. Riigieelarve ja seadused on ju ikkagi avalik kokkulepe, laias laastus kujundatud valimistega, aga detailides valimiste vahel toimuva tööga konkreetsete poliitikate loomisel. Nagu kõigi kokkulepetega, on ka siin pea alati võimalikud teistsugusedki lahendused. Ja annetajatel on võimalus ka neid mõjutada.

Ma ei räägi siin erakondadest, kellele ju muidugi ka otsesemalt või kaudsemalt selliste eesmärkide saavutamiseks annetatakse. Formaalselt samuti MTÜ-d, pürgivad nad avaliku võimu teostamisele, millest tulenevad neile unikaalsed võimalused ja kohustused, mistõttu erakondadele annetamist meil heategevuseks ei loeta.

Teenuse osutamisega aitame inimest vahetult tema mure kasvõi osaliselt leevendades. Huvikaitsega mõjutame aga tegutsema, oma käitumist muutma kedagi teist: riigikogu, ministeeriumit, kohalikku omavalitsust, aga võib-olla ka hoopis mõnd äriühingut või laiemalt avalikkust.

Kõiki vabaühenduste tegevusi võib laias laastus jagada kaheks: teenuste osutamine ja huvikaitse. Kui nüüd näiteks ratastoolis inimene läheb "Jõulutunneli" annetuste abil sisustatud trennisaali võimlemistundi, siis see – iseasi, kas peame niisugusele kenale asjale bürokraatiahõnguse sildi riputama – on talle teenuse osutamine. Kui liikumispuudega inimeste liit seisab selle eest, et ratastoolis inimeste õiguste ja vajadustega arvestaks seadused ja riigieelarve, siis see on huvikaitse.

Mõlemad on teadagi vajalikud. Teenuse osutamisega aitame inimest vahetult tema mure kasvõi osaliselt leevendades. Huvikaitsega mõjutame aga tegutsema, oma käitumist muutma kedagi teist: riigikogu, ministeeriumit, kohalikku omavalitsust, aga võib-olla ka hoopis mõnd äriühingut (mõelgem näiteks üleskutsetele mitte osta teatud firma kaupu, sest see näiteks kohtleb oma töötajaid halvasti) või laiemalt avalikkust.

Kui teenuste osutamise kasu on paratamatult piiratud nende inimestega, kelleni me oma teenusega jõuame, siis huvikaitsega jõuame märksa suurema hulga kasusaajateni. Olgu me oma töös kui tahes head, alati suudame rohkem, kui sama eesmärgi nimel tegutsevad lisaks meile ka teised.

Ometi, kui vaatame näiteks sadat suurimat annetuste saajat Eestis – nimekiri, mille tipus on SOS Lasteküla –, pole nende seas ühtegi peamiselt huvikaitsele keskendunud vabaühendust. Jättes kõrvale mõne harva efektse meeleavalduse, on huvikaitsetöö kõrvaltvaataja jaoks ju kaunis igav: materjalide läbitöötamine, ohtrad koosolekud ja läbirääkimised, meedias sõna võtmine ja muu taoline.

Kui meid huvitab, et meie annetus aitaks võimalikult paljusid, võimalikult suurel määral ja pikaks ajaks, võiksime eelistada huvikaitseorganisatsioone.

Võtame näiteks sellise annetajate hulgas populaarse valdkonna nagu loomad. Nagu mujal maailmas, nii tähendab ka Eestis sellele valdkonnale annetamine peamiselt varjupaikade toetamist. Eestis on varjupaikades aastas mitu tuhat (peamiselt) koera ja kassi, mis on muidugi kurb. Kui inimestelt küsida, miks nad varjupaigale annetavad, kõlab vastus tavaliselt: kahju on, ega siis loom süüdi ole, et teda niiviisi koheldi.

Kuid sadu tuhandeid kordi rohkem loomi ja linde kannatab halva kohtlemise käes suurfarmides, juhib tähelepanu loomakaitseorganisatsioonide efektiivsuse hindamisega tegelev ACE (Animal Charity Evaluators). Neid saame aidata, kui näiteks vähendame sel moel toodetud liha või karusnahkade tarbimist, eelistame ostjatena vabapidamisel kanade mune ja toetame vabaühendusi, kes loomade pidamise tingimuste parandamisega tegelevad.

Seega – kui meid huvitab, et meie annetus aitaks võimalikult paljusid, võimalikult suurel määral ja pikaks ajaks, võiksime eelistada huvikaitseorganisatsioone.

Muide, mis te arvate, kas heldemad annetajad on need, kes valimistel eelistavad suuremat solidaarsust ja võrdsust ning nende tagamisel riigil olulisemat rolli nägevaid erakondi, või vastupidi? Vähemalt Ameerika valijate puhul on vastus siingi teada. Jätan selle ütlemise aga homsesse kommentaari.

Kuni aasta lõpuni võetakse Vikerraadios ja ERR.ee-s igal tööpäeval ette ja seatakse kahtluse alla üks heategevusega seoses levinud arvamus.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli

Allikas: Vikerraadio kommentaar



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: