Muidugi ei pruugi iga kokkupuude heategevusega olla positiivne. Tuttav rääkis, kuidas jäi kord ühe lasteorganisatsiooni annetustekogujast vabatahtliku kätte. Parimate müügimehe-võtetega uuriti talt, kas ta hoolib abi vajavatest lastest; kas usub, et rohkem abi on püsivast toetusest kui ühekordsest kingitusest jne. Kuni mu tuttav tundis, et tast oleks erakordselt närune keelduda alla kirjutamiseks pakutud püsitoetuslepingust.

Ent rõõmu asemel selle kahtlemata ju olulise valdkonna toetajaks hakkamise üle tundis ta end pigem ärakasutatuna.

Annetamise olulisim tunnus on, et erinevalt näiteks maksude maksmisest on see alati ja ainult vabatahtlik. Emotsioonide mõju all ei pruugi meie tahe olla kõige vabam. Sellest ju soovitused, nagu et kui tunded kipuvad üle pea lööma, hinga enne tegudele tormamist kümme korda rahulikult sisse-välja, ja muud taolist.

Samamoodi on tark emotsioonide mõju all olemist teadvustada näiteks südamliku heategevussaate lõpus või sarnaselt mu tuttavale kusagil annetustekoguja “müügijuttu” kuulates.

Mitte selleks, et hea tegemise võimalus mööda lasta, vaid selleks, et rahulikumana teha targem, läbikaalutud otsus. Ja niimoodi rohkem head.

Kindlasti ei tee meid halvemaks inimeseks see, kui me ei anneta igale küsijale.

Aga ärme ole vabaühenduste ja annetuste kogujate suhtes ka ebaõiglaselt karmid. Kindlasti oleme kõik teinud ostuotsuseid – eriti hõlpsalt tulevad need soodusmüükide ajal –, mille kohta hiljem mõtleme, et tegelikult polnud meil seda asja ju vaja. Või siis avastame, et ostetu pole nii hea, kui meile algul tundus.

Ent pettumusest hoolimata ei ütle me ju, et ei lähe enam kunagi poodi. Pigem ikka püüame saadud õppetundi analüüsida ja käituda edaspidi targemalt. Rakendame sama lähenemist siis ka heategevuses.

Kindlasti ei tee meid halvemaks inimeseks see, kui me ei anneta igale küsijale. Teate 80-20 reeglit – no et 20 protsenti tublimaid teeb ära 80 protsenti tööst jne? Sageli on pilt veel ebaühtlasem. Kui näiteks inimeste pikkus jaotuks samamoodi nagu rikkus, sebiks maailmas ringi tohutu hulk mikroskoopilisi naisi-mehi, nende vahel liiguks aga pilvelõhkujatestki kõrgemaid kolgesid.

Kui soovime, et meie annetus aitaks võimalikult paljusid, siis just sellistele, oma töö tulemuste ja mõju poolest vabakonnas teiste kohal kõrguvatele tegijatele tasubki meil keskenduda.

See, et näiteks 40 aasta eest saadi arengukoostöö pingutuste tulemusel maailmas lahti rõugetest, on säästnud rohkem inimelusid kui oleks säästnud samal ajal saabunud utoopiline maailmarahu.

Võtame näiteks valdkonna, kus vabaühendused maailmas väga olulist rolli täidavad – rahvusvaheline arenguabi, muu hulgas tegelemine selliste probleemidega nagu vaesus ja tervis. Siin pole raske leida näiteid raiskamisest – kas siis on raha kasutatud mittetoimivateks lahendusteks või suisa pahatahtlikult kõrvale pandud.

Samas on terve rida väga edukaid programme, mõned lausa meeletult edukad. See, et näiteks 40 aasta eest saadi arengukoostöö pingutuste tulemusel maailmas lahti rõugetest, on säästnud rohkem inimelusid kui oleks säästnud samal ajal saabunud utoopiline maailmarahu. Isegi kui see oleks arengukoostöö ainus saavutus – aga ei ole –, võiks ikkagi kogu sellele valdkonnale kulunud raha lugeda keskmiselt hästi kasutatuks.

Aga nagu öeldud, ei pea meie oma annetusele kohta otsides vaatama keskpäraseid, rääkimata kehvadest tegijatest. Kas ja mida ütleb tubliduse kohta see, kui popp on organisatsioon annetajate seas?

Oleme juba rääkinud, et Eestis annetatakse aastas üle 30 miljoni euro, mis jaguneb umbes 1200 vabaühenduse vahel. Pea kolmveerand sellest summast läheb 10 protsendile edukaimatele organisatsioonidele, kellest igaüks saab aastas üle 50 000 euro (edukaim, SOS Lasteküla sai mullu annetustena 1,8 miljonit eurot). 2/3 annetusi saavatest vabaühendustest jagavad omavahel aga viimased 7% rahast, veerandi puhul jääb saadav summa alla tuhande euro aastas.

Jah, ka vabakonnas kehtib kahaneva piirkasulikkuse reegel.

Mõnigi kord võib kuulda, et “ma sellele organisatsioonile ei soovi anda, talle annetatakse niigi palju; annetan hoopis teisele, keda muidu ei toetata”. On see heategevuses tark lähenemine?

Võib olla, aga ei pruugi.

Jah, ka vabakonnas kehtib kahaneva piirkasulikkuse reegel. See on näiteks see, kui oleme päikeselisel päeval matkal, joogivesi on otsas ning janu suur – ja siis jõuame kaevuni. Esimesed toobid vett on erakordselt väärtuslikud, elupäästvad, sealt järgmised aga juba vähem, ehkki sisult ju täpselt samasugused. Ühelt hetkel, kui janu ja joogipudelid täis, oleks järgmine veetoop meile juba ebavajalik või lausa tülikas, sest seljakott läheb liiga raskeks.

Nii võib olla ka annetajate seas väga populaarsete organisatsioonide ja sündmustega. Muidugi on üliharv, et keegi teataks, et rohkem tal enam raha vaja pole, kuid võib juhtuda, et järgmiste annetustega tehakse juba vähem vajalikke ja vähem tõhusaid asju ning kusagil mujal leiaks meie toetus paremat rakendust.

Eestis pihustub praegu väikeannetustena sadade organisatsioonide vahel laiali kokkuvõttes täitsa suur summa.

Seega peaksime uurima, milleks meie annetust täpsemalt kasutatakse, mis kasu ja kui palju sellest sünnib, ning hankima ka võrdlusmaterjali teistelt organisatsioonidelt.

Teisalt aga pihustub Eestis praegu väikeannetustena sadade organisatsioonide vahel laiali kokkuvõttes täitsa suur summa. Kui oleme vabaühendusele kas ainus või üks väga vähestest annetajatest, võib see samuti tähendada, et meie panus ei pruugi mingit olulist kasu tuua. Äkki pole selle annetuse aeg siis veel lihtsalt tulnud ja mõistlikum oleks see teha mujale.

Või siis oleks tark seda annetust esialgu kasutada mitte kohe probleemi otseseks lahendamiseks, vaid selleks, et laiemat avalikkust teema vajalikkusest veenda.

Homses, meie lühisarja viimases osas, võtamegi vaatluse alla, miks ja kuidas oma annetustest avalikult rääkida.