Rain Kooli: aeg ongi liigestest lahti ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Rain Kooli
Rain Kooli Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR

"Shakespeare’i mainitud aeg ei ole tegelikult iial liigestes kinni. Kui on, siis on see olemine vaid näiline või juhuslik. See tähendab, et igaüks, kes soovib head ja elamisväärset maailma, peab selle eest iga päev üha uuesti oma valikute, otsuste ja sammudega seisma," kirjutab ERR-i arvamustoimetaja Rain Kooli oma aastalõpuessees.

Talvine mets on müstiline paik. Eriti kui lisaks teadmisele, et kuupäev viitab talvele, juhtub ka päriselt lund ning külmakraade olema.

Õhk tundub eriliselt puhas, vaikus eriti kõrvatorkav. Helid – olgu need siis mõne linnu huik või kusagil praksatav oks – kostavad eriti võimsate, klaaride ja valjudena.

Samas suvel paistab, lõhnab ja kostab sama paik hoopis teistmoodi. Lehtede kahin, rikkalikum linnustik, alustaimestu elanikud… kõik voogab ja hingab, lliigub ja loob ja lehvitab.

Eestis, Soomes ja teistes põhjamaades ollakse looduslikel põhjustel harjutud elu tsüklilisusega. Talv, kevad, suvi ja sügis on määratlenud siinsete elanike olemist aastatuhandeid, jääajast saadik.

Hiljem on lisandunud uusi, väiksemaid ja keerulisemaid mehhanisme iseloomustavaid tsükleid. Põllumajanduslik aastaring, tellimuse täitmine käsitöölise kojas, tööpäev kontoris. Valimised, ametiajad, toodete ja ettevõtete elukaared…

Nüüdismaakera koos sellel elutseva inimkonnaga on liiga suur, keeruline ja sumedast loogikast läbi imbunud nähtus, et see võiks alluda sisemistele korrapäradele.

Nii mõnigi inimene planeedil nimega Maa on püüdnud leida hoomatavaid tsükleid ka kogu maakera toimimisest. Uskudes, et üleilmse tähtsusega mullistused järgivad mingit kindlat korrapära ja on seega ennustatavad.

Ma mõistan vajadust selle mõttekäigu järele. See on lohutav. Kui maailmas valitseks mingigi hoomatav organiseeritus, oleks elu talutav(am) – isegi keset kõige karmimaid katsumusi annaks usku tõsiasi, et kõik on ajutine ja varsti läheb paremaks.

Paraku on nüüdismaakera koos sellel elutseva inimkonnaga liiga suur, keeruline ja sumedast loogikast läbi imbunud nähtus, et see võiks alluda suurematele sisemistele korrapäradele. Neid korrapärasid on võimalik küll leida, kuid alles tagantjärele. Ning ka siis sõltub mustri vorm ja tsüklilisus sellest, kuhu määratleja parasjagu paigutas joonlaua nullpunkti.

Korrapära ja tsüklid esinevad ainult vabas looduses. Inimkonna jaoks sõltub kõik lugematute mõjude, koos- ja vastumõjude pidevalt muutuvast kogumist. Ning kaugeltki mitte kõik neist mõjudest ei ole prognoositavad. Browni liikumine, mitte seinakell.

***

”Maailm, millega me harjunud olime, läks paigast lahti,” ütles president Toomas Hendrik Ilves lõppevat aastat 1. jaanuaril sisse juhatades. Õigemini juhatas ta nende sõnadega välja mulluse, 2015. aasta. Ta viitas rändekriisile, sõjale Ukrainas ja Süürias ning kodumaise valitsuskoalitsiooni mõtete ja suuna ebaselgusele.

Nii mõndagi on sellest ajast muutunud.

Süürias on Aleppo pärast arutut hulka tsiviilohvreid tervenisti valitsussõbralike vägede käes ning lääneriikide juhid on paratamatult sunnitud (kas või omaette) kaaluma, mis kasu valitsusvastaste toetamisest siis lõppude lõpuks oli.

Eestis on uus valitsus ning sisekaemusega peab tegelema Reformierakond, kelle edu valemi üks osa oli vastasseis Edgar Savisaare Keskerakonnaga. Nagu Frodo ja Guglunk J.R.R. Tolkieni ”Sõrmuste isandas”, olid mõlemad teineteisest sõltuvuses, ihaldasid sama võimu… ning Reformierakond taandus tavaliseks sisuliselt selsamal sekundil kui Savisaar poliitilisse põrmu paiskus.

Maailm, millega me harjunud olime, läks paigast lahti. Ülejäänud maailm pole kunagi paigas olnudki.

Palju rohkem aga ei ole muutunud. Ikka veel on maailmas aastakümneid küdenud konflikte, ikka on silmitut vaesust ja näljahäda, sõgedat julmust ja uskumatut isekust. Vaimupimedust ja väiklust.

Meeletu hulk lahendamata probleeme maakera ülerahvastatusest ja ressursside ebavõrdsest jaotumisest tuumarelvastuse ning kliimamuutusteni.

Ilvese sõnu tulebki lugeda väga täpselt nende esitamise vormis. Maailm, millega me harjunud olime, läks paigast lahti.

Ülejäänud maailm pole kunagi paigas olnudki. Shakespeare’i mainitud aeg ei ole tegelikult iial liigestes kinni. Kui on, siis on see olemine vaid näiline või juhuslik.

***

Mis see nüüd siis on, küsite? Süsimust tulevikuprognoos või allavandunud inimese pessimismilaine? Juhanliivilik ärapööramine?

Siiski mitte.

Pigem meeldetuletus. Võib-olla ebamugav, võib-olla tüütu. Aga meeldetuletus selle kohta, et maailm – eriti veel hea ja elamisväärne maailm – ei ole kunagi valmis, ka siis, kui meile juhuslikel rahulikumatel aegadel nii tundub.

Ajalugu ei lõpe kunagi. Ja see tähendab, et me peame, meeldib see meile või mitte, igaüks iga päev uuesti ja uuesti selle hea ja elamisväärse maailma eest seisma. Oma valikute, otsuste ja sammudega, ükskõik kui tagasihoidlikud ja väliselt tähtsusetud need ka ei tunduks.

Ühest mõttetust kilekotist kuni otsuseni mitte kapseldada ühtki rahvust või religiooni vihkamisse selle liikmete tegude tõttu. Ühest ostust kohalikult talutootjalt kuni kaalutletud valikuni valimistel. Ühest tagasimakset mitteeeldavast heateost mõne ligimese suhtes kuni sisemise tungini rajada oma pilt maailmast tõestatud teabele.

Ka kõige vähemad võivad ajalugu muuta.

***

– Meid kõiki ühendab fakt, et me elame sellel planeedil. Me kõik hingame sama õhku. Meile kõigile on südamelähedane meie laste tulevik. Ja me oleme kõik surelikud.

John F. Kennedy

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: