Valimisteni on vähe aega jäänud ja väga suured liikumised toimuvad erinevate erakondade vahel. Kolmapäeval teatas oma lahkumisest poliitikast endine kaitseminister Hanno Pevkur. See ei olnud vist ülisuur üllatus, et Pevkur poliitikas ei jätka, kuna ma saan aru, et tema valimisplakatile teda juba ei pandud. Midagi kumas sealt läbi, kuigi uudis tuli vist veidi ootamatult. Kuidas sulle tundub?

Inimesed, kes Hanno Pevkuriga suhtlevad, hakkasid tegelikult kusagil juba suvel saama signaale, et Pevkur andis mõista, et võib-olla on poliitikas piisavalt pikalt juba oldud. Ma arvan, et Hannol oli ka üks suur eelis erinevalt meist: tema juba augustis näiteks teadis seda, et selle Dataseli mürsutehinguga võib ühel hetkel kõrbelõhna hakata tundma.

Samas minu meelest see negatiivne uudis – kas see kleepis end temale külge või mitte? Ta astus kohe tagasi, võttis selle vastutuse. Ma kujutan ette, et ta oleks hääli saanud vaatamata sellele fopaale, mis juhtus või mitte. Ma arvan, et see negatiivsus ei olnud temaga ühenduses. Või kuidas sulle tundub?

Sellega ma olen täiesti nõus, et Hanno Pevkur, kui ta järgmistel valimistel oleks kandideerinud, siis ta on ikkagi A-kategooria poliitik. Ta oleks võinud oma isikumandaadi võtta nii Lääne-Virumaal või Kagu-Eestis, ükskõik kuhu Reformierakond oleks ta kandideerima pannud.

Reformierakonnal ei lähe selles mõttes hästi, et viimastel nädalatel on väga palju A-klassi poliitikuid sealt lahkunud. Miks nad seda pidurdada ei suuda?

Ma arvan kaks asja: üks on seesama valitsemisväsimus. Teine mure, mis on, on ikkagi madal reiting, mis tähendab seda, et minna kuidagi kehva tujuga või tujutult valimistele vastu olukorras, kus sa ei tea, mitu mandaati sul õnnestub võtta, on keeruline. Sest nende positiivne plaan on praegu 20 peal, aga kui neid reitinguid ka vaadata, siis see viimase nelja nädala keskmine on seal 12 ringis. Väga keeruline on selle pealt 20 mandaati võtta ja nüüd ongi küsimus, et milleks minna oma nime lörtsima.

Enamik jääb sealt välja. Kas Reformierakonna reiting jääb sinnakanti või on ta enne valimisi tõusuteel? Sinna on ikkagi neli kuud umbes aega.

Ma üldiselt arvan, et Reformierakonna reitingu tõus on tõenäoline sündmus kahel põhjusel. Kampaania pole Reformierakonnal alanud. See eelkampaania, tõsi, seda me oleme näinud, aga neil on palju raha ja tegelikult neil on ka inimesi, kes saavad oma lugu jutustada.

Samas inimesed lähevad ka ära. Sellised tõesti A-kategooria poliitikud nagu Liina Kersna, kes on pigem sellise hea mainega poliitik olnud, ka minister olnud ja palju esil olnud. Ka Maris Lauri, kes on tuntud ja hea mainega majandusteadlane, spetsialist.

Just, kui hakata mõtlema, et mis on poliitiku suuruse mõõdik, siis need on hääled viimastel valimistel. Liina Kersna sai Tartus eelmisel korral ligi 4000 häält, Maris Lauri 3500 tuhat häält, Andres Sutt seal üle 3000 hääle. Ma juba kokku lugesin viimase paari nädala saagina Reformierakonna kontolt miinuseid seal peaaegu 20 000 kandis. Lisaks Kaja Kallas ei kandideeri Reformierakonna ridades, kuna temal on üks teine tähtis töö – 32 000 häält viimastel valimistel. Väga suur kaotus on häältekogujate mõttes.

Meelis Kiili tuleb mulle siin ka meelde, kes ilmselt ka väga nõrk häältekoguja ei oleks. Ka temalt tuleks mõni tuhat häält, kes ei kandideeri enam.

Ma arvan, et Meelis Kiili kõige suurem probleem oli see, et tema avastas suhteliselt varakult, et teda tema endises erakonnas ei kuulatud. Need riigikaitselised ideed, mida ta soovis ellu viia, neid ta sellisel kujul ei saanud ellu viia, sest erakonnal oli kuidagi teine tunnetus ja teine plaan. Nüüd Kiili mõtleb, et neid asju on võimalik Keskerakonna värvides rohkem esile tuua.

Samas mõned uued tulijad on Martin Herem, Liina Vahtras. Liina Vahtrase koha pealt on praegu midagi raske öelda, ülisuur häältemagnet praegu mulle ei tundu, et oleks. Aga Martin Herem võib-olla, kuigi ta pole sada protsenti öelnud, et ta kandideerib, aga tõenäoline see on, et ta seda teeb.

Pigem on see ebatõenäoline, et Herem kandideerib, sest kui Heremi käest on inimesed küsinud omavahelistes vestlustes, siis ta pigem peab seda ebatõenäoliseks. Aga jällegi, erakond väga loodab ja arvestab sellega, sest tõenäoliselt Herem on ikkagi selline inimene, kes suudaks võtta A-kategooria klassis hääli.

Kus siis Reformierakonna uued näod on?

Vot ei tea. Ma arvan, et järgmise nädala lõpus me saame selguse majja, sest kui ma ei eksi, siis pidi vist olema selle nädala lõpuks see tähtaeg, mil sisevalimisteks tuleb oma nimi kirja panna, kui tahad Reformierakonna nimekirjas kandideerida. Aga minu viimane info ütleb, et see on vist järgmise nädala lõpukuupäevaga ja siis ma arvan, me saame pildi selgeks, kes need lõplikud lahkujad ja uued tulijad on.

Kas su siseinfo ütleb, et tuleb ka uusi A-kategooria staare Reformierakonda?

Igal juhul minu kõne Reformierakonnaga seotud inimestele ütles seda, et järgmisel nädalal tasub uudised ikkagi avatuna hoida, et vähemasti üks nimi lubati välja käia.

Täna oli veel üks lõbus poliitiline ažiotaaž, kui Liisa Pakosta ei lükanud ümber väidet, et ta tahab Isamaaga taas liituda, aga Isamaa jõudis juba vahepeal öelda, et nad ei taha, et Liisa Pakosta nende erakonda üldse astuks. Mis sellise mängu mõte on?

Eesti 200-ga on selline keeruline lugu, et tõenäoliselt Eesti 200 valimisteks sellist täisnimekirja välja ei saa. Nüüd ongi küsimus selles, et seal olevat poliitikud, kes tahaks poliitikas jätkata, et mis on nende variandid. Selge on see, et Reformierakonda ei mahu. Sotsid on ka oma käigud peaaegu kõik ära teinud ja nüüd ongi küsimus selles, kas mahub Isamaasse või Keskerakonda. Pakosta puhul tõenäoliselt temast keskerakondlast ei saa. Aga ma ei kujuta ette, kuidas näiteks Isamaa puhul siis Sandra Laur Tartu linnas oleks hakanud kampaaniat Rootsi vangide vastu tegema, kui vangide peaimportija kandideerib tema erakonnas.

Enn Eesmaa liitumine Isamaaga, kas see on üllatus või mitte?

Ma ei tea, kuivõrd suur üllatus see selles mõttes on, et võib-olla Enn Eesmaa jaoks oli see üllatus, aga ma jällegi ei oska öelda, milline on Eesmaa potentsiaal võtta Läänemaal ja Saare-Hiiumaal hääli, aga ta on võtnud seal alati.

Aga Raimond Kaljulaiu teatamine, et ta ei kandideeri ja ka lahkub poliitikast. Samamoodi Marina Kaljurand, kes on kandideerinud tihtipeale europarlamendi saadikuna, et lihtsalt hääli tuua, kuigi ise on europarlamenis tööl. Miks tehakse selliseid otsuseid?

Marina Kaljurand – tõenäoliselt need viimased kampaaniad, mida ta on teinud, ei ole olnud tema jaoks emotsionaalselt piisavalt tagasi andvad. Need on ikkagi väsitavad. Nähes neid ajakirjanikuna kõrvalt, kui läbi seal viimases otsas poliitikud on, siis lubatakse endale, et enam kunagi ei kandideeri. Võib-olla lihtsalt Marinal oli see lubadus endal meeles.

Teine küsimus on see, et alati tuleks mõelda, miks keegi otsustab mitte kandideerida. Me ei tea seda, kes saab sotside esinumbriks näiteks Põhja-Tallinnas Raimond Kaljulaidi asemel. Ma olen kuulnud, et see tõenäoliselt on Sven Mikser. Nüüd on küsimus selles, et ega juhuslikult need kaks sündmust ei ole omavahel seotud. Võib-olla Raimond Kaljulaid, vaadates sellele seisule otsa, et tema asemel esinumbriks sai Sven Mikser, mõtles, et võib-olla praegu on õige aeg poliitikast paus võtta.

Samas uued tulijad Jonatan Vseviov ja Kadri Simson, kas need täidavad selle tühiku? Sotsidel on pigem hästi läinud uute nägudega?

Sotsidel ütleme, et kui vaadata Tartus sotside reitingut, siis Kadri Simsoni saabumine Tartu nii-öelda kandidaatide turule on sotside aktsiaid kõvasti tõstnud. Mujal sotsidel nii hästi ei lähe, kui Tallinn välja jätta. Nüüd on küsimus selles, kuidas Jonatan Vseviov valimisringkonnas number neli, mis on Eesti kõige suurem, kõige rohkemate mandaatidega – Harju- ja Raplamaa –, et kuidas valija võtab tema seal vastu. See on müstika praegu.