Hardo Pajula: kohtumine tundmatuga ehk globaliseerumise võitjad ja kaotajad ({{commentsTotal}})

{{1506678300000 | amCalendar}}

Globaliseerumise loos on ühine hirm, aga erinevad võõrad, tõdeb Hardo Pajula Vikerraadio päevakommentaaris ja kutsub üles üksteisele valetamist lõpetama.

Pärast viimast jääaega on inimesed rajanud kaosemerre üha uusi korrasaari. Lõpuks on meri nad kõik enda alla matnud. Tõsi küll, mitte jäljetult, sest vahepealsesse kaosesse kistud kultuuride elemendid on mingites uutes kombinatsioonides ja mutatsioonides varem või hiljem jälle pinnale kerkinud.

Kultuuriline evolutsioon kujutab endast seega vastust inimmõistust ümbritsevale müsteeriumile, mille allikad on nii haaramatu universum kui ka inimene ise. Igal korrasaar on olnud ajutine mudel sellest, kuidas käituda konkreetsel ajal ja konkreetses kohas.

Et eelmainitud eksistentsiaalne saladus on aga lahendamatu, siis on iga kultuur määratud viimaks hääbuma.

Kultuurilisel evolutsioonil on aga omakorda sadade miljonite aastate pikkused bioloogilised juured. „Meie kogemuste maailma – meie „keskkonda“ – iseloomustab prognoositava ja kontrollitava pidev läbipõimitus prognoosimatu ja kontrollimatuga,“ kirjutab Kanada psühholoog Jordan Peterson oma raamatus „Tähenduse teejuhid“.

„Vähemalt kujundlikus mõttes koosneb universum „korrast“ ja „kaosest“. Kummalisel kombel näib meie närvisüsteem olevat kohanenud just selle „kujundliku“ universumiga,“ jätkab ta samas.

Meie korrasaarte ühised maakaardid võimaldavad meil omavahel üldjuhul päris kenasti hakkama saada. Ühte kultuuri kuuluvate inimeste käitumine on vastastikku etteaimatav ja just meie tegevuse ligikaudne prognoositavus on see, mis võimaldab meil oma emotsioonid vaos hoida. Ent nii nagu iga saart ümbritseb definitsiooni järgi vesi, nii piirab iga kultuuri eksistentsiaalne kaos. Varem või hiljem uhub meri rannale mõne tuntu terviklikkust ohustava anomaalse nähtuse.

„Anomaaliad ilmnevad kaose ja korra vahelisel piiril ning nad on üheaegselt nii ähvardavad kui lootusrikkad,“ kirjutab Peterson. Kumb aspekt – ähvardus või lootusrikkus – on ülekaalus, sõltub peaasjalikult sellest, kas kontakt anomaaliaga on vabatahtlik või pealesurutud.

Viimase paari inimpõlve jooksul on maakera hõlmava korraarhipelaagi kõikide saarte randa enam-vähem ühel ajal saabunud anomaalne nähtus nimega globaliseerumine. Et tegemist pole tühipalja teokarbiga, siis on see fenomen käivitanud needsamad instinktid, millega meie kauged sugulased reageerisid kiskja vaatevälja ilmumisele.

Tulemusena on kogu populatsioon närviline, seda aga erinevatel põhjustel. Läänes on aegamisi muutumas kogu seda protsessi mõtestav teoreetiline raamistik. Kui veel paarkümmend aastat tagasi valitsenud ökonoomilise müüdi järgi pidi piirideta kauplemine kogu arhipelaagis viimaks elatustasemed ühtlustama, siis nüüd näivad meid selle eesmärgini viivat pigem järjest hoogu koguvad migratsioonivood. Teises stsenaariumis võidakse sihile jõuda palju kiiremini ja seetõttu on too võimalus keskmisele läänlasele ka palju eemaletõukavam.

Ent „keskmine läänlane“ on teoreetiline konstrukt: globaliseerumisel on omad võitjad ja kaotajad. Me teame hästi, kust neid otsida. Esimesed leiame metropolide kõrgete klaashoonete ülemistelt korrustelt ja kõikvõimalikest „loomelinnakutest“, teiste areaal on ääremaastuvad postindustriaalsed „roostevööndid“.

Nii oli see juba globaliseerumise esimeses etapis. Teine faas on pildi veelgi kirjumaks teinud. Suhtelises plaanis on terrori eest läbi Sahara Pariisi ilmetusse eeslinna jõudnud hutu üleilmastumisest rohkem võitnud kui samal ajal Eiffeli tornile avaneva vaatega katusekorterisse kolinud prantslasest sümbolanalüütik. Läänes võimul olev multikultuursuse ja piirideta maailma eeliseid propageeriv poliitiline klass toetub seega laiale koalitsioonile, mille ühes servas on kodusõja eest päkad teinud hutu ja teises oma penthouse’i rõdul uut šampust avav mustkunstnik. Asjaolu, et maagi korterit võib koristamas käia seesama hutu, tugevdab seda liitu veelgi.

Kõik oleks kena, kinnitatakse meile kõrgetes klaashoonetes asuvatest meediakontoritest, kui seal kuskil kaugel, kaugel silmapiiri taga ei elaks need valgustamata pärismaalased, kelle võõraviha kogu kupatuse kummuli ähvardab keerata. See ohtlikult ühekülgne tõlgendus vaatab mööda tõsiasjast, et selles loos on ühine hirm, aga erinevad võõrad.

Tõdegemgi siis kokkuvõtteks eelkõige seda, et kõik selle saaga osapooled on inimesed, kõigi vari ulatub Carl Jungi sõnul põrgusse. Tõsiasi, et osa seltskonnast endale sellest aru ei näe andvat, ei tee seda keerulist olukorda sugugi lihtsamaks.

Kuivõrd meie ees seisev probleem on igavikuline, siis on seda õnneks ka lahendus: lõpetame üksteisele valetamise ja kohtume tundmatuga vabatahtlikult, kui võimalik, siis koguni heatahtlikult. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli

Allikas: Vikerraadio päevakommentaar



ojasoo ja EV100
Kersti Kaljulaid

President: ka Tiit Ojasoo väärib andestust

President Kersti Kaljulaidi sõnul ei tähenda teater NO99-le tehtud ettepanek lavastada Eesti Vabariik 100 presidendi vastuvõtt vägivalla heakskiitmist. Ühtlasi leidis president, et Tiit Ojasoo tehtut ei saa küll unustada, kuid ka talle tuleks andestada.

uudised
XII noorte laulupidu

Graafikulugu rahvaarvu tõusu taustal: milline on Eesti elanikkond?

Eesti rahvaarv kasvas 2018. aasta 1. jaanuariks võrreldes mullusega 3070 inimese võrra ehk 0,2 protsenti, eelkõige tänu Eestisse tagasi saabunud inimestele. Milline näeb aga meie rahvastik välja seni värskeimate detailsete ehk 2017. aasta alguse andmete põhjal?

Külm ei tapa viirusi ja külmalaine ajal nakatumine ülemiste hingamisteede viirushaigustesse hoopis suureneb.

Külmetushaigusi pole olemas ja külm ei vähenda viirushaigusi

Ilm läks külmemaks ja ERR Novaatori lugejad on kahe päeva jooksul meilt neljal korral küsinud, kas külm tapab pisikuid ja kas nüüd väheneb külmetushaigustesse nakatumine? Vastused on ehk üllatavad ning paraku päris mitte see, mida ilmselt oodatakse.

RMK peakontor Toompuiesteel

Riigiasutuste kolimise plaan hakkab ilmselt osaliselt nurjuma

Valitsuse plaan viia lisaks läinud aastal kokku lepitud tuhandele töökohale Tallinnast ära veel 13 asutuse keskkontorid, hakkab liiva jooksma. Mõned kolimised ootavad küll ees, kuid riigihalduse minister Jaak Aabi soovitud mahtu ministeeriumid ei toeta.

Piret Pormeister Otepääl suusatamise maailmakarika etapil.

Teadlane vastab: miks Otepääl sajab lund, aga Tartus vihma?

On koolitarkus, et mägede kõrgusvööndilisuse tõttu muutuvad olud kõrguse suurenedes üha külmemaks. Tasase Eestimaa metsased künkad ei tundu olevat miski, mis niiväga kohalikku ilmastikku mõjutaks – õhumassid ju libisevad neist sujuvalt üle, mitte ei põrku vastu kiviseina nagu Alpides – või nii vähemalt arvab Novaatori toimetajate käest uurinud lugeja. Miks vähem kui 100-meetrine kõrguste vahe põhjustab juba olulise erinevuse temperatuurides ja lumikattes?

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: