Selja taha on jäänud üks raputusterohke poliitika-aasta, ning sellest tulenevalt – või just selle kiuste – vaatab nii mõnigi poliitikahuviline ootus- ja lootusrikkalt järgmisesse aastasse. Mis paraneb haldusreformi tulemusel, kuidas õnnestub Eestil Euroopa Liidu eesistumine, kas uus koalitsioon püsib ikka ülesannete kõrgusel, ning milliseid võimuvahetusi – kui üldse – toovad sügisesed kohalikud valimised uuel kujul omavalitsustes ja nn kahe tooli seaduse tingimustes?

Kui aga järele mõelda, siis polegi need ehk need kõige põhimõttelisemad küsimused. Nii haldusreform, valitsusliidu käekäik kui ka eesistumine – kohalikud valimised ehk kõige vähem – on oma praeguses faasis ju rohkem tehnilise vormistamise küsimused.

Need ei võimalda vastata selle kaliibriga küsimustele nagu president Meri püstitatud „kust me tuleme ja kuhu me läheme“ või president Ilvese nendingule „see, mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi“.

Eesti Vabariik saab algaval aastal 99 aastat vanaks ning maadleb seisakuga. Mis siis võiksid olla Eesti poliitika põhimõttelised küsimused aastal 2017?

Eesti Vabariik ei ole pelgalt veel üks administreerimisteenuse pakkuja, vaid millegi poolest unikaalne, kordumatu.

Lugesin jõulude aegu läbi pealkirja „Marjustini sajand“ alla koondatud mõtisklused. Sealt jäi mind kummitama üks mõte, mis on oma eri vormides mõlkunud meeles varemgi. Nimelt märgib Marju Lauristin raamatus, et on viimane aeg läbi mõelda, mis on Eesti rahvuslikud huvid, sest üksnes nii saame me langetada mõistlikke otsuseid rasketes küsimustes nagu n-ö pagulaskriis.

Niisiis, mis oleks, kui peaksime 2017. aastal maha ühe laialdase ühiskondliku arutelu selle üle, mis on Eesti rahvusriigi mõte?

Rahvusriik ei tähenda mingisugust tõupuhast utoopiat, küll aga seda, et meil on riik, mis toimib rahvuslikes huvides, Eesti rahva huvides. Et Eesti Vabariik ei ole pelgalt veel üks administreerimisteenuse pakkuja, vaid millegi poolest unikaalne, kordumatu. Täidab ülesandeid, mida ei saa meie eest täita ei Soome, Saksamaa, NATO ega Euroopa Liit.

See ei ole mingi järjekordne oma märgi otsimise kampaania. See, millega tegeleb EAS, on turundus – brändi kujundamine, mille abil Eestit välismaal müüa. Eesti rahvusriigi mõtte otsing on aga sisemine enesekaemus: arutelu selle üle, kes on see Eesti rahvas, millised huvid teda ühendavad ning mida saab riik teha selle rahva heaks?

Skeptikute ja kosmopoliitide kõrval on sel aastatuhandel tuule tiibadesse saanud n-ö teisenemise koolkonna autorid, kes väidavad, et üleilmastumine küll mõjutab riike, kuid ega nood sellepärast veel kao.

Ma ei saa kuidagi nõustuda väidetega, nagu oleks rahvusriigid praegusel üleilmastumise ajajärgul kuidagi iganenud, veel vähem kadunud. Seda, et rahvusriik on igand, räägiti juba sajandi eest, siis, kui rahvusriikide hiilgeaeg oli alles ees. Samuti ei taha seda väidet hästi toetada ei üleilmastumise teooriad ega praktikad.

Skeptikute ja kosmopoliitide kõrval on sel aastatuhandel tuule tiibadesse saanud n-ö teisenemise koolkonna autorid, kes väidavad, et üleilmastumine küll mõjutab riike, kuid ega nood sellepärast veel kao – pigem otsivad võimalusi, kuidas muutunud maailmaga kohaneda. Niisiis ei ole rahvusriik tingimata iganenud kontseptsioon – küll aga võivad iganenud olla mõned viisid, kuidas rahvast mõtestada.

Arutelu Eesti rahvusriigi mõtte üle tasub pidada kasvõi läänemaailma tabanud populismilaine ning selle tulemusel toimuva ühiskonna lõhestumise tõttu. Sest kummalegi pole paremat vastumürki kui laiapõhjaline ühiskondlik arutelu. Sellega tagame, et ükski konkreetne poliitiline jõud ei saa seda teemat koloniseerida ning hakata mõistele peale suruma oma tingimusi.

Arutelu Eesti rahvuslike huvide ning rahvusriigi eesmärkide üle võimaldaks tasakaalustada igapäevast dialoogi, mis kipub ikka rohkem keskenduma protseduuridele: kuidas valitseda tõhusamalt, kuidas otsustada demokraatlikumalt.

Vastused ei ole tasakaalus riigirahandus, positiivne iive ega kaitstud piirid. Need on vahendid. Arutelu Eesti rahvusriigi sisu üle võiks olla käivitajaks uutele arengutele ning võimaldaks mõelda Eesti valitsemisväljakutsetest.

Oleks aeg uuesti küsida ka sisu kohta: milliste valdkondadega tegelemine tagab kõige suurema võimaliku hulga inimeste huvide edendamise?

Vastus, mida silmas pean, ei ole ei tasakaalus riigirahandus, positiivne iive ega kaitstud piirid. Need on vahendid. Arutelu Eesti rahvusriigi sisu üle võiks olla käivitajaks uutele arengutele ning võimaldaks mõelda Eesti valitsemisväljakutsetest, takerdumata tehniliste pisiasjade kammitsaisse.

Mõistagi saab rahvusriiki kujutleda väga erinevalt. Rahvusriik võib olla modernne, toimida rangelt oma piirides ning olla ühte seotud näiteks kultuurilise või poliitilise lõimega. Või ka postmodernne, rajatud ühendavale identiteedialusele keset üleilmastuva maailma avarust. Ja eks ole maailmas näiteid ka rahvusriigi ehitamise katsetest eelmodernsele arusaamale rahvast kui sugulussidemetega ühendatud suletud kogukonnast.

Niisiis, teeme alanud aastal oma peatselt juubelit tähistavale riigile lisaks pillimängule ja lipuväljakutele ka ühe sisulise kingituse – vaidleme omavahel selgeks, milleks meil üldse oma riiki vaja on. Et suur narratiiv ühendaks poliitilised otsused taas meie mineviku ja tulevikuga.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.