Tartu rahu sõlmimise päeval, 1920. aasta 2. veebruaril kell seitse õhtul andis Vene delegatsioon Tartu restoranis Automaat piduliku lõunasöögi, kuhu olid kutsutud Eesti rahusaatkonna liikmed, mitmed tähtsad Eesti aukandjad ning Eesti ja rahvusvahelise ajakirjanduse esindajad.

Vene delegatsiooni juht Adolf Joffe pidas lühikese lauakõne ning lõpetas selle sõnadega: „Elagu vaba Eesti rahvas!“ Eesti delegatsiooni esimees Jaan Poska toonitas oma vastuses Eesti rahva soovi luua uue demokraatliku Venemaaga sõbralik vahekord.

4. veebruari ajaleht Tallinna Teataja tsiteeris ka Joffe poolt uudisteagentuurile ETA öeldud sõnu: „Eesti päralt on kõik selle rahu ainelised kasud. Nõukogude Venemaal on ainult poliitiline kasu. Ta on kõigi oma vaenlaste suu kinni pannud, ära näidates, et nõukogude Venemaa on ainuke riik maailmas, kes mitte imperialistlikku pealetungimise poliitikat ei aja, vaid väikeste rahvaste enesemääramise põhimõtteid teostab.“

„Oletame, et see võim peab lepingut, mis on tehtud, senikaua, kuni tema Venemaa üle valitseb. Oletame seda. Kuidas siis lepinguga jääb, kui võim valitsemise teiste kätte jätab, see on teadmata.“

Tallinna Teataja juhtkiri oli aga märksa skeptilisem. Õigupoolest oli see lausa õudust tekitavalt läbinägev. Osundan:

„Meie teame praegu ainult seda kindlasti, et Venemaal on nüüd nõukogude võim tegelikult maksmas. Oletame, et see võim peab lepingut, mis on tehtud, ja et tema peab seda senikaua, kuni tema Venemaa üle valitseb. Oletame seda. Kuidas siis lepinguga jääb, kui nõukogude võim valitsemise teiste kätte jätab, see on teadmata. Sellest peame oma tarvis järeldusi tegema. Kui leping oleks tehtud teistsuguse valitsusega, nagu näiteks meie naaberriigis Rootsis on, meie oleksime võinud mureta olla tuleviku pärast. Nüüd ei saa mureta jääda. Peame mõtlema ikka tuleviku peale. See on, mispärast nüüdne rahuleping seda meeleolu ei loo, mis üks rahuleping muidu oleks pidanud tekitama. Puudub kindlus tuleviku pärast. See ei lase rõõmu tulla.“

Kakskümmend aastat hiljem saidki need kartused tegelikkuseks. Ka Tartu rahulepingu kui füüsilise dokumendi saatus meie kodumaa pöördelistel aastatel oli keeruline. 1940. aasta algul anti Eesti Vabariigi välisministeeriumi kolmele töötajale ülesanne vaadata läbi ministeeriumi salajane arhiiv ning kõrvaldada sealt olulisemad dokumendid, mida oleks ohutum säilitada mõnes välisesinduses. Selle salaoperatsiooni käigus viidi 14. märtsil jäämurdja Suur Tõll pardal Tallinnast Stockholmi neli kasti dokumentidega.

See oli õigeaegne samm, sest juba sama aasta suvel okupeeris NSV Liit Eesti ning Eesti Vabariigist sai Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Selle nukuvalitsuseni olid aga jõudnud kuuldused dokumentide evakueerimisest ning need nõuti Rootsilt tagasi.

Sellega Tartu rahulepingu seiklused veel ei lõppenud.

13. juulil saabuski Rootsi pealinnast Tallinna kolm pitseeritud ning üks murtud pitseriga dokumendikast. Viimasest oli keegi – ilmselt Eesti Vabariigi viimane suursaadik Rootsis Heinrich Laretei – võtnud mõned riigiõiguslikult kõige olulisemad dokumendid, sealhulgas Tartu rahulepingu, ning need ära peitnud. Hiljem jõudsid need paberid Eesti eksiilvalitsuse peaministri presidendi ülesannetes August Rei kätte. Kui Rei 1963. aastal suri, anti dokumendi üle Balti Arhiivile Stockholmis.

Sellega Tartu rahulepingu seiklused veel ei lõppenud. Alles 2002. aastal jõudis leping tagasi Eestisse ning anti sama aasta 21. juunil pidulikult üle Rahvusarhiivile, kus seda hoitakse tänaseni. Ning alates homsest, Tartu rahu aastapäevast kuni laupäevani on kõigil võimalik Tartu rahulepingu originaali Rahvusarhiivi uues majas Tartus (Nooruse tänav 3) oma silmaga vaadata.

Kõrvus võiksid sel ajal kõlada aga Tallinna Teataja juhtkirjaniku sõnad: „Nüüd on aeg käes Eesti riiki sisemiselt ehitama hakata. Läheb ja tehakse see töö hästi, siis võime julgemad kõigi nende pöörangute vastu olla, mis ehk Peipsi taga tulevad. Teisest küljest peame endid piiririikide liidu läbi igasuguste tulevate pöörete vastu kindlustama.“

See manitsus on täna sama aktuaalne nagu 97 aastat tagasi.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.