Soome välispoliitika instituut üllitas analüüsi Venemaa juurutatud mõjust Soomes, autoriks Sinikukka Saari. Laenan sealt mõningaid mõtteid ja laiendan teemat pisut.

Mõiste "juurutatud mõju" vajab lühikest selgitust. Nimelt on Venemaa aastaid kujundanud strateegilist keskkonda, juurutades oma manipuleerivat mõju ka pealtnäha seaduslikesse koostöövormidesse. See juurutatud mõjutegevuse määratlus on ka lähedasem Venemaa arusaamisele õõnestustegevusest.

Jutt Vene hübriidmõjust on peamiselt läänele omane. See, mida lääs nimetab hübriidtegevuseks, on pigem see, mida Venemaa nimetab aktiivseteks meetmeteks ehk õõnestustegevuseks välismaal. Need meetmed on teada juba nõukaajast, mil nende all peeti silmas poliitilisi mõjutusmeetodeid, sealhulgas valeinfo levitamist, mõjuühenduste poolt meeleavalduste korraldamist ja isegi mõrvu.

Juurutatud mõju kasutas Venemaa ka Soome puhul, kuna kuni aastani 2022 püüdis Soome välispoliitika hoida pragmaatilisi, koostööle suunatud ja majanduslikult kasulikke suhteid algul nõukariigi ja seejärel Venemaaga.

Pikemaajalisi eesmärke püüdis Moskva saavutada Soome poliitilise otsustamise mõjutamisega. Peamiselt toonitati mõtet, et Soomel ja Venemaal on unikaalsed, vastastikku kasulikud suhted, mis põhinevad usaldusel ja heanaaberlikul koostööl. Lisaks õhutati skeptilist suhtumist Euroopa Liidu ja NATO maadesse, eriti Balti riikidesse, keda kujutati irratsionaalselt Vene-vaenulikena, tõstes nende taustal esile Soome pragmaatilist ja vastutustundlikku käitumist naaberriigina.

Aeg-ajalt püüti korraldada ka hoolikalt kalibreeritud operatsioone, et soomlased oma senisest poliitikast ei taganeks. Näiteks õhupiiri rikkumised või migrantide suunamine Soome piirile. Ei saa väita, et neil pürgimustel poleks edu olnud. Soomes leidus otsustajaid, kes kartsid, et Venemaa investeerimisvõimaluste eiramine julgeoleku kaalutlustel annaks konkurentidele mujal Euroopas võimaluse ise kasu lõigata.

Lisan, et kindlasti oli Soomes – ja võimalik, et on ka praegu – nii-öelda uinuvaid mõjuagente, kes vajalikul hetkel esile astuvad. Selles kontekstis oleks huvitav teada, palju neid Eestis võiks olla. Aja kulgedes nad ju vananevad ja tegelikult oleks Moskval vist viimane aeg nad nii-öelda üles äratada.

Soome puhul pani asjad paika Venemaa täieulatusliku agressiooni algus Ukrainas 2022. aastal, koostöö katkes järsult ja Venemaa jäi ilma oma peamistest hoobadest Soome mõjutamisel. Seetõttu pidi Vene siirduma tavameetmete juurde – küberrünnakud, GPS signaali segamine, migratsioonilainete korraldamine, valeinfokampaaniad ja muu selline.

Soome suur eelis on tugev kriisivalmiduse kultuur ja kõikehõlmav julgeolekukäsitlus, ehk ühiskonna kui terviku valmidus ohtudele vastu seista. Kuigi sellele vaatamata olid võimud analüüsi kohaselt aeglased mõistmaks riske, mis kaasnesid Vene strateegiliste investeeringutega või kinnisvara omandamisega Vene raha eest kriitilise infrastruktuuri ja sõjaväebaaside lähistel. Teame sellest tänu ajakirjandusele, akadeemilistel uurijatele ja kodanikuaktivistidele. Tunnistan, et Soomes paiknevast Vene kinnisvarast omal ajal taustalugu kirjutades kasutasin ma just Soome meedias ilmunud väga põhjalikke ülevaateid sellest.

Ühiskonna sidusus ja poliitiliste jõudude laias laastus üksmeel välis- ja julgeolekupoliitikas on tähelepanu vääriv nähtus. Jääb vaid soovida, et ka Eesti poliitilised jõud avalikult püsiksid neis küsimustes üksmeelel.

Soome puhul on huvitav ka analüüsis toodud näide, et Vene hübriidmeetmed ja poliitiline surve andsid tihti soovitule vastupidise tulemuse. Ehk laiema eeskujuna näitab Soome, kuidas Venemaa provokatsioonid välisriikides võivad juurutatud mõju õõnestama hakata. Vähemalt tasub seda loota.

Lisan mõned mõtted. Kõigepealt nõustun nendega, kelle sõnul on ammu aeg lõpetada jutud Vene hübriidmeetmetest või hübriidsõjast. Muukeelses meedias on viidatud korduvalt Eesti välisluure juhi Kaupo Rosina intervjuule briti ajalehes The Telegraph, milles ta nimetas Vene aktsioone lääneriikides riikliku toetusega terroritegevuseks.

Sõnal on oma jõud ja terminoloogia muutmine heidaks kogu sellele diversioonide ja sabotaažiaktide kogumile uut valgust. Või siis kasutada määratlust "sõjategevus maskeeritud meetoditega". Muidu käib selline soigumine halli tsooni ja hübriidi ja ei tea mille üle. Aeg peaks selleks paslik olema, sest mitmed riigid on juba konkreetselt viidanud Venemaale kui nende pinnal toimunu taga seisvale jõule.

Sellest tuleneks veel üks võimalik samm, mida võiks ka meil rakendada. Nimelt tuleks taoliste tegevuste toimepanijatele esitada süüdistus mitte huligaansuses või vandalismis, vaid konkreetselt terroritegevuses, küll juristid selleks ka paraja põhjenduse leiavad.

Kuna tähtis on ennetus ja Venemaa kasutab laialt ühekordseid tegijaid, sealhulgas tihti noori, siis tuleks taoliste süüdistuste aluse muutmist ka laialt teadvustada. Ajakirjanduses tuleks kuulutada, et nüüdsest lähevad taolised aktid terrorismi paragrahvi alla koos vastavalt raskemate karistustega. Samuti peaks rääkima sellest koolides, kohtumistel noortega, sotsiaalmeedias ja nii edasi. Elik teadvustada neile, kel võib tekkida kiusatus, et ka pisiasi võib väga halvasti lõppeda.

Otsustavust vajaks ka Vene varilaevastikuga tegelemine, mille ümber on juba kaua targutatud. Euroopa Liidu julgeoleku-uuringute instituudi hiljutises väljaandes soovitatakse näiteks keskkonnapiirangutele viidates eritsoonide kehtestamist merel, kust saaksid läbi vaid piiratud heitmete tasemega laevad. Vanad tankerid nende hulka ilmselt ei kuulu. Lisaks kaptenite ja kahtlaste meeskonnaliikmete kinnipidamine, et muuta amet nende jaoks riskantsemaks. Või siis ka laevade või nende laadungi konfiskeerimine.

Pakuks juurde veel võimaluse Vene sadamaisse suunduvad varilaevastiku alused enne Taani väinasid kinni pidada näiteks keskkonnaohtude, puuduliku dokumentatsiooni või sanktsioonide tõttu. Kas NATO operatsioonina või tahtekoalitsiooni omana. Ja nii edasi...