On juba sügise keskpaik ja talv läheneb. Kuidas Harkiv selleks valmistub ja kuidas eelmise talve üle elas?

Kui ei tule niinimetatud energiarahu (Ukraina lõpetab rünnakud Venemaa naftatöötlemistehastele vastutasuks Venemaa rünnakute lõpetamise eest energia- ja muu kriitilise infrastruktuuri vastu Ukrainas – toim), millest praegu laialdaselt räägitakse, siis on eelolev talv väga raske. Me saame sellest suurepäraselt aru.

Hoiatasin kõiki juba eelmisel sügisel, et talv tuleb raske ja nii on see ka läinud. Vaenlane hävitab energiataristut, võttes sihikule soojuselektrijaamad ja veevarustuse, jättes elanikud ilma põhilistest kommunaalteenustest.

Me kõik saame sellest väga hästi aru, aga me elasime eelmise talve üle, kuigi ka see oli raske. Elektrijaamadele antud löökide tõttu polnud meil ühtegi megavatti oma elektritootmist. Küttesüsteem sai kahjustada. Elektri- ja soojusvõrkudele tehti 50 rünnakut. Seega oli raske talv, aga me pidasime vastu. Mis puutub järgmisesse talve, siis me valmistume ka selleks. Oleme selleks valmistunud alates 2022. aastast.

Kaks aastat tagasi, meie eelmises intervjuus rääkisite vajadusest luua energiasaari. Mis need saared on ja kas need on loodud?

Kui meil poleks energiasaari olnud, poleks me eelmist talve üle elanud. Ma ei saa teile kõike rääkida, aga mina Eesti asemel looksin samuti energiasaari. See on tulemuslik. Sisuliselt on energiasaar autonoomne energiaallikas, mida toidavad väikesed katlamajad. Seetõttu saavad inimesed elektrit, soojust ja vett.

Kui palju Harkivis praeguseks inimesi elab? Algselt mindi ära ja siis, nagu te ütlesite, hakati tagasi tulema. Kaks aastat tagasi hindasite rahvaarvuks 900 000. Harkivist on saanud ka sihtkoht sisepõgenikele rindejoonelt ja okupeeritud aladelt. Milline on trend tänapäeval?

Sõja ajal on olnud aegu, mil linna rahvaarv langes 350 000 ja isegi 320 000 juurde. Kuid trend on positiivne ja praegu elab Harkivis ligi 1,4 miljonit inimest, kellest 225 000 on sisepõgenikud. See on linna jaoks tõsine väljakutse, need inimesed tuleb ümberasustada ja nende eest hoolitseda.

Meie haiglad teenindavad neid inimesi, nende lapsed käivad meie koolides. Nad on kõigest ilma jäänud ja meie kohustus on nende eest hoolt kanda, kuid nad vajavad abi ka riigilt. Nad on jäänud kodutuks ja riik peaks neile väljastama eluasemetunnistused, kuid seni pole riiklikku programmi veel rakendatud. Seega on palju väljakutseid, millega me iga päev silmitsi seisame. Kuid see, et Harkivis elab täna 1,4 miljonit inimest, on tegelikult hea uudis.

Kuidas on linna, oblasti ja keskvõimu vahel jagatud vastutus sisepõgenike eest? Kas linn on kohustatud neile eluaset pakkuma?

Minu arvates on eluaseme pakkumine neile, kes on kõigest ilma jäänud ehk sisepõgenikele, riigi kohustus. Pean silmas ehitusprogrammi sisepõgenike jaoks, et nad saaksid võimaluse saada elupind seal, kus soovivad. Olukord pole selline ainult Harkivis. Jah, enamik meie inimestest on ümberasustatud Donetski, Luhanski, Hersoni, Zaporižžja ja Dnipropetrovski oblastist. Seega on selline programm vajalik.

Mis puutub harkivlastesse, siis meil on praegu 160 000 inimest, kes on jäänud peavarjuta. Ükski teine ​​Ukraina suurem linn pole saanud selliseid purustusi nagu Harkiv. Tänase seisuga on meil 10 000 kahjustatud, raskelt kahjustatud või täielikult hävinud elamut, kuid sõja ajal on meil õnnestunud parandada ja taastada ligi 4000 hoonet. Muidugi on linna eelarvepuudujääk väga suur ja valitsuse prognooside kohaselt on see järgmisel aastal veelgi suurem.

Kust raha tuleb?

Vaja on rahvusvaheliste partnerite rahalist abi. Pole saladus, et me sõltume oma rahvusvaheliste partnerite eraldatud vahenditest. See on avalik teave, nii president kui ka valitsus on seda öelnud. Peame riigi- ja linnaeelarve vahendeid kasutama väga tasakaalukalt.

28. septembril hävitas Vene ründedroon praktiliselt kogu mitmekorruselise maja trepikoja. Kas teil on varukortereid, et elanikke kuskile ümberpaigutada?

Pakkusime inimestele majutust ühiselamus. Kaks perekonda olid alguses nõus, kuid ütlesid siis, et lähevad elama sugulaste juurde. Enamik selle maja elanikest on sisepõgenikud, kes üürisid seal kortereid. Nüüd otsivad nad teisi kortereid.

Meie omalt poolt sulgesime hoonekarbi (ajutine meede, kus augud seintes ja purunenud aknad kaetakse vineerplaatidega – toim), taastasime elektrivarustuse ning taaskäivitasime kütte- ja veesüsteemid. Seda kõike rahastatakse linnaeelarvest. Ohvrid on registreeritud ja saavad väljamakseid. Aga trepikoda on jätkuvalt puruks, kolmandalt korruselt kuni viiendani ja siin peaks juba riik minu meelest taastamiseks raha eraldama. Alguses taastasime kõike ise omal kulul, kuid linnaeelarve on juba ammendunud.

Milline on praegune linna eelarvepuudujääk? Kui palju raha teil on tarvis?

See on keeruline küsimus. Võib öelda, et on puudujääk, aga ka öelda, et seda ei ole, olenevalt sellest, kuidas arvutada. Ilma taastamiskuludeta oleme küll piiri peal, aga ikkagi mitte puudujäägis. Kui tahame ellu viia programme, mida peame vajalikuks, siis tekib puudujääk. Meie jaoks on kõige tähtsam tagada taastamistoetused ning et maksed ei viibiks, nagu mõnikord juhtub.

Nägin Saltivkas kolme hoonet, mis olid sõja alguses tugevalt kannatada saanud, seejärel neid remonditi ja nüüd on need korras ning inimesed hakkavad sinna tagasi pöörduma (korterite remont ei ole linna, vaid elanike kohustus – toim). Aga Saltivka piirkond pole Harkivis kõige turvalisem koht, kui pehmelt öelda. Kas tasub kulutada raha millegi sellise ülesehitamisele, mis võib juba järgmisel päeval uuesti hävida?

Olen veendunud, et ülesehitus on hädavajalik. Kui me seda ei tee, jäävad inimesed teistesse riikidesse ega naase. Inimesed ei tule tagasi kohtadesse, kus pole kuskil elada, töötada ega oma lapsi harida. Peame tähtsaks, et ukrainlased, Harkivi elanikud, tuleksid välismaalt tagasi, mis tähendab, et peame igal juhul uuesti üles ehitama. Pealegi on praegune olukord selline, et löök võib tabada praktiliselt iga Ukraina linna. Riigis pole ühtegi nii turvalist linna, et saaks öelda, et seda kohe kindlasti ei rünnata.

Kas osalete rahvusvahelistel Ukraina ülesehitamise konverentsidel? Juunis toimus selline konverents Gdanskis Poolas ja järgmisel jaanuaril toimub üks Tallinnas.

Mina olin Gdanskis. Meil ​​oli eriline üritus ja meil õnnestus kaasata rahvusvahelistelt partneritelt raha just kütteperioodiks ettevalmistumiseks. See kohtumine oli Harkivi jaoks tulemuslik.

Olin Pjatõhhatkõ piirkonnas ja seal paigaldatakse maanteele droonivastaseid võrke. Samas ei ole lähedalasuvad tänavad võrkudega kaetud, nägin vähemalt üht droonitabamuses hävinud autot. Milliste kriteeriumite alusel otsustate, mida võrkudega katta ja mida mitte?

Võrke ei paigalda linn, vaid regionaalne sõjaväeamet ja need paigaldatakse sinna, kuhu sõjaväelased ütlevad. Ainult sõjavägi otsustab, kuhu droonivastased võrgud paigaldatakse. Meie omalt poolt paigaldame kaitset fiiberoptiliste FPV droonide vastu. Teeme seda koos sõjaväega, aga linna kulul. See kaitse on meie oskusteave, mis on välja töötatud koostöös sõjaväe ja inseneridega.

Millised Harkivi kohad on praegu kõige ohtlikumad ja millised kõige turvalisemad?

Harkivis, nagu ka ülejäänud riigis, pole ühtegi ohutut kohta. Ma ei saa teile öelda, et Pjatõhhatkõ on ohtlik, aga kesklinnas – Ševtšenkivski või Kiievi rajoonis – on enam-vähem ohutu, sest iga hetk võib seda tabada mis iganes, alates raketist kuni FPV droonini. Kuni sõda käib, ei saa Ukrainas kusagil olla sada protsenti ohutu.

Kas teil on oma Eesti kolleegidele – linnapeadele, omavalitsusjuhtidele – kriisideks valmistumise kohta mingeid nõuandeid?

Eesti on suveräänne riik ja me suhtume sellesse austusega. Kui vajate meie nõu, pole probleemi. Me räägime ja näitame kõike nii avalikult kui võimalik, kuid see teave pole laiemale avalikkusele mõeldud.