Mõtisklesin jaanuari alguses Vikerraadio päevakommentaaris alternatiivmeedia teemadel, lahutades selle muu hulgas teadlike väljamõeldiste süsteemse edastamisega tegelevateks libauudisteks ning ideoloogiast, poliitilistest tõekspidamistest, religioonist või muust maailmavaatest tõukuvaks veendumusmeediaks.

Rahvusringhäälingu uudisteportaal jagas loo veebiversiooni ka oma Facebooki lehel. See äratas üllatavaltki palju tähelepanu, tekitas arutelu ja nii mõnigi inimene pidas seda vajalikuks oma koduseinal levitada.

Kui selline levitamiseks tehtud postitus on kogu maailmale avatuks jäetud, siis on Facebookis paari klikiga näha, kuhu ja mis saatesõnadega lugu on jagatud. Kui ma need paar klikki olin ära teinud, avanes minu ees maailm, mille olemasolu olin jõudnud vahepeal juba ära unustada. Või õigemini olin vahepeal uskuma hakanud sellesse, et inimesed siiski – ka siis, kui on kaaskodanike mõeldu või öeldu suhtes eri meelt – jäävad elementaarse viisakuse ja loogika juurde.

Aga toome mõne näite.

Väiksemaid pärle oli nende kogu maailmale avatud postituste all veelgi. Näiteks kuidagi hellakstegevalt aus ülestunnistus: „Vähemalt võib libauudiseid lugeda ja kuulata ilma, et süda pahaks läheks.”

Tolle mainitud artikli oli oma seinale muu hulgas jaganud ka mulle tundmatu kodanik Kalev J. Kirjutades juurde: „Rain istubki välikäimlas ja situb läbi suu…”

No midagi pole teha, kõikide ilmakodanike eneseväljendusoskus või lastetuba enamaks tõesti ei paindugi. Aga selle postituse juures oli kõige hämmastavam selle nii-öelda laikijate, oma meeldimise lisanud inimeste nimekiri. Nende nimekiri, kelle arvates see lause oli mitte ainult kõigiti sobilik kõnepruuk, vaid suisa lahe. Laikimisväärne.

Asi selles, et avastasin sügava hämminguga, et üks nendest laikijatest polnud keegi muu kui Monika Helme. Jah, tõesti, meie konservatiivse rahvaerakonna esimehe abikaasa, kes ise samuti erakonnas tublisti tööd teeb, peab taolist lauset vahvaks värgiks: „Rain istubki välikäimlas ja situb läbi suu…”

Kusjuures… kui ma mõtlen selle peale, et olen Monika Helme abikaasat ja tema erakonna esimeest Mart Helmet (nagu ka aseesimeest ja riigikogu fraktsiooni esimeest Martin Helmet) korduvalt kutsunud rahvusringhäälingu erinevatesse saadetesse ja lasknud mõlemal teie ühiseid poliitilisi positsioone ka arvamusartiklite kujul rahvaga jagada… siis ma ei saa teist, Monika Helme, aru. Tõesti ei saa.

Aga teate. Ma kutsun neid ka edaspidi. Ja avaldan samuti. Sest seda päris ajakirjandus teeb. Vaadete paljusus on väärtus, millest ei loobuta, ükskõik mida teie sotsiaalmeedias ei laigiks.

Ühe teise postituse all astus aga üles vana tuttav naisterahvas Ülla Vähk. Tema käest sain ma kuulda, et olen talle üdini jälk ja teenin truult oma ideoloogilist usku (mis see olla võiks, on mulle endalegi mõistatus, kuna üldiselt on mul erinevates küsimustes väga erinevad seisukohad, kõikudes näiteks üsnagi konservatiivsest suhtumisest sisserändesse ja keeleküsimustesse liberaalsuseni eneseteostuses ja tsentrismini majanduspoliitikas). Lisaks ajavat ma riiklikku võimuplära ja tõmblevat vahkvihas.

Ma pole pädev hindama, mida räägib kellegi kohta see, kui täiesti rahulikus toonis artiklis nähakse vahkviha. Küll aga oli minu jaoks humoorikas väide riiklikust võimuplärast, võttes arvesse, et mu postkastis on tänaseni alles sellesama Ülla Vähi saadetud kirjad, kus ta heitis rahvusringhäälingule ette Keskerakonna hääletoru olemist ja võitles tuliselt Reformierakonna kaitsel, olles arvamusel, et ajakirjandus on tollele 2012. aasta rahastamisskandaali kajastades koledal kombel liiga teinud.

Teatud ilmavaadet esindavad inimesed armastavad tihtipeale õigustada oma väljenduslaadi sellega, et kui nad ei saa just täpselt nii ründavalt, õelalt või inetult väljenduda, nagu nad tahavad, siis tähendab see kindlasti seda, et neid püütakse suruda meelsusvanglasse.

Väiksemaid pärle oli nende kogu maailmale avatud postituste all veelgi. Näiteks kuidagi hellakstegevalt aus ülestunnistus Vähemalt võib libauudiseid lugeda ja kuulata ilma, et süda pahaks läheks. Et siis „Ma tean küll, et jutt on täielik väljamõeldis, aga vähemalt hea?” Jällegi – kus siin on loogika? Või lauses ma ei viitsi seda artiklit läbigi lugeda, kindlasti on saast.

Ma võtan eelneva jutu kokku ühe arusaamaga, mis mul kõike seda lugedes tekkis.

Teatud ilmavaadet esindavad inimesed armastavad tihtipeale õigustada oma väljenduslaadi sellega, et nad ei taha olla poliitkorrektsed. Et kui nad ei saa just täpselt nii ründavalt, õelalt või inetult väljenduda, nagu nad tahavad, siis tähendab see kindlasti seda, et neid püütakse suruda meelsusvanglasse.

Teate, ma arvan, et te olete siinkohal kaks asja segamini ajanud.

Keegi ei palu teil olla poliitkorrektne. Arvamuste paljusus, nagu ma ütlesin, on väärtus, millest vaba, demokraatliku ühiskonna ajakirjandus kinni hoiab – ka siis, kui selle arvamuste paljususe kasutajad ajakirjanduse esindajaid kusagil sotsiaalmeedias sõimavad.

Nii et unustage see väidetav poliitkorrektsuse nõue. Öelge julgesti, mida te mõtlete.

Aga olge lihtsalt korrektsed. Elementaarselt viisakad. Näidake, et teil on kombed. Ja mingigi häbitunne puhuks, kui need ununema juhtuvad.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.