Mari-Liis Jakobson: riigiasutuste kolimise asemel kaugtöö?
Milleks kolida e-riigis töölaudu ning kinnistada ametkondi üksteisest eemal paiknevatesse maakonnakeskustesse, kui paljudele inimestele saaks luua võimaluse teha erialast tööd ükskõik millisest meelepärasest elupaigast?
Viimasel ajal on palju räägitud riigiasutuste kolimisest. Nüüdseks on selge, et üks tänase valitsuskoalitsiooni lubadustest – kolida sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale – põhimõtteliselt teoks ei saa. Küll aga on otsustatud edasi minna eelmise koalitsiooni ideega kolida teisi riigiasutusi Tallinnast välja. Kokku on lubatud viia pealinnast kaugemale vähemalt 1000 riigipalgalist töökohta. Sel nädalal sai „Aktuaalses kaameras“ näiteks näha plaani järgi Viljandisse kolitava rahvakultuuri keskuse töötajate hämmeldunud nägusid.
Ettepanek riigiameteid Tallinnast välja kolida pole iseenesest eriti uudne – aeg-ajalt on seda ikka välja pakutud ning kirjas on see ka näiteks rahandusministeeriumi koostatud riigiülesannete analüüsis. Ja eks seda ole juba tehtud ka – kuigi isegi tervet käesolevat sajandit vaadates saab rääkida vaid paarisajast ümber kolitud töökohast.
Ka ei saa öelda, et riigiülesannete analüüsis esitatud faktid just väga julgustavad oleks. Rahvusvaheline kogemus kinnitab mitmeid hirme – näiteks seda, et regioonidesse kolimine on sageli halvanud asutuste toimimise lausa aastateks. Ning et esialgu on kaadriga üsna suuri probleeme. Näiteks Rootsi kogemus osutab, et asutustega kaasa kolis vaid 1 protsent kõigist neis varem töötanud ametnikest.
Ka Eesti kogemus on näidanud, et vajalike töötajate kohapealt leidmine pole võimatu, kuid uued töötajad vajavad olulisel määral koolitust. Näiteks käisid Viljandisse kolitud Maaelu Edendamise Sihtasutuse uued töötajad kõigepealt tervelt pool aastat koolituse eesmärgil Tallinnas tööl.
Ka on üllatav, et selle teemaga minnakse edasi peale üheselt hävitavat hinnangut sisekaitseakadeemia kolimisele. Seejuures on sisekaitseakadeemia üsna lähedalt lõimitud jõustruktuuridega, kus inimeste suunamine ja roteerimine on suhteliselt tavapärane praktika; tegemist on õppeasutusega, mis ei eelda õppejõududelt tegelikult tingimata iga päev üheksast viieni kohapeal viibimist. Lisaks on sisekaitseakadeemia õppejõudude palgataseme ja töömahu suhe on näiteks ülikoolidega võrreldes väga konkurentsivõimeline, isegi kui põhitööle lisandub sõiduaeg.
Mille poolest on siis põhjendatum näiteks EASi, Tervise Arengu Instituudi või keskkonnainspektsiooni Tallinnast välja kolimine? Rahvakultuuri keskuse Viljandisse kolimine on ehk selles mõttes arusaadav, et sealsamas asub ka kultuurikolledž ning iseenesest võib loota teatava sünergia tekkimisele. Muidugi võib sellisel sünergial olla ka oma varjukülg. Nii on Tartu ülikool pärast haridus- ja teadusministeeriumi Tartusse kolimist veelgi ilmsemas eelisseisundis sellegi tõttu, et põhimõtteliselt kujundavad kõrghariduspoliitikat Tartu ülikooli enda endised ja tulevased töötajad.
Mida riigiasutuste Tallinnast välja kolimisega siis saavutada soovitakse?
Rahandusministeerium on sõnastanud kolm eesmärki: et maakondades oleks rohkem kõrgema palgaga töökohti, et vähendada regionaalset ebavõrdsust ning et tuua valitsusasutused kodanikele lähemale.
Töökohti tooks asutuste kolimine maakondadesse juurde tõesti, kuid tekib küsimus, kuidas asutuste Tallinnast mujale kolimine neid kodanikele lähemale toob. Põhimõtteliselt viiakse need ju siis pea poolest Eesti elanikkonnast kaugemale. Ka ei saa me eeldada, et põlvakatel on eeskätt asja keskkonnaametisse, raplakatel patendiametisse ja viljandlastel muinsuskaitseametisse.
Praktikas saab muidugi enamiku asju aetud näiteks meili või telefoni teel – aga miks siis üldse see jutt valitsusastuste kodanikule lähemale toomisest?
Kõige enam aga üllatab mind hoopis see, et Eesti e-tiiger üldse veel inimeste ja asutuste füüsilise ümberpaigutamisega nii ametis on. Ja seda ajastul, kui näiteks teenusvõrku tõmmatakse koomale, sest enamiku asju saab interneti teel aetud. Miks mitte hoopis ärgitada tegema kaugtööd? Kui on soov seada sunnimeetmeid, siis olgu avaliku võimu asutustel kasvõi kaugtöötavate inimeste kvoot. Selleks, et täita tuhande töökoha Tallinnast välja viimise nõue, piisaks vaid paari-kolme protsendisest kvoodist!
Mingi hulga kaugtöökohti võiks sisse seada kasvõi praegu kavandatavates riigimajades, sest kõigil pole ehk täielikku sisseseadet, et otse kodust töötada. Ning uute kontorite rajamise raha võib kokku hoida ja investeerida hoopis lairibaühendusse. Sellise lahendusega jõuame regionaalse ebavõrdsuse vähendamisele ehk hoopis lähemale, sest ümber paigutatavad oleksid ka nõudlikumad töökohad.
Praegune plaan näeb ette eeskätt tehnilisemate spetsialistide piirkondadesse viimist, aga tehnoloogia arengu tulemusel saavad sellised töökohad niikuinii varem või hiljem ajalooks. Ning ehk teeb nii mõnigi olude sunnil Tallinnase kolinud riigiametnik teoks ammuse plaani vuntsida taas üles kodutalu ning asuda sinna elama.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride kodulehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio poliitikateemaline kommentaar