Elamine loodusega kooskõlas on tõesti läänemeresoome kultuuri olemuslik osa, isegi selle alus. Ka on artiklis hästi selgitatud, miks autor teatud otsuseid ja tegevusi looduse säilimise ja selle eluviisi kandjate, „vana aja inimeste“ suhtes ohtlikuks peab.

Lisaks mõtlemapanevale „karjele“ jäi artiklist aga kõlama läänemeresoome ja euroopaliku vastandamine. Artiklist on ka aru saada, et „euroopaliku“ all mõtleb Mikita eelkõige eurobürokraatlikku asjaajamist ning majanduslike jm kaalutluste esikohale seadmist loodushoiuliste ees. Aga euroopalik ei võrdu eurobürokraatiaga. Õigupoolest ei ole kultuuri- ja väärtusruumi või ka suurema pildi eesmärkide mõttes sellel viimasega üldse pistmist.

„Euroopaliku“ kui mõiste selgitamine ei olnud Mikita artikli ampluaa ja selle tegemata jätmine ei mõjuta kuidagi „karje“ sisukust. Minu artikkel ei ole niisiis kriitika või vastandus Mikita artiklile, vaid mõttearendus selle pinnalt.

Mulle tundub, et eriti tänases sotsiaalses ja poliitilises õhustikus on oluline mõista, et euroopalik on osa meist niisamuti nagu läänemeresoomelik ja meie oleme osa Euroopast niisamuti nagu läänemeresoome kultuuriruumist. Kasvõi juba seetõttu, et meie inimõiguste- ja vabaduste kaitse ja neil põhinev riigivalitsemisekultuur on suuresti seotud just Euroopaga. Ilma selleta ei räägiks me täna aga ka looduse kaitsest või põlisrahvaste õigustest ja nende erilisest seosest maa ja loodusega.

Ajalooliselt on „vana aja inimesed“ – talupojad, viljakasvatajad, nõiad, teadjanaised ja -mehed jne, kelle side loodusega on väga eriline ja nende eksistentsi mõttes oluline – elanud ja elavad kogu Euroopas. Vabadus ja vastutus elada oma elu nii, nagu keegi seda soovib, kuid samal ajal arvestada oma tegudes ja valikutes teiste inimeste samasuguse vabaduse ja inimväärikusega ning looduse kui ühise hindamatu vara säilitamise vajaduse ja vastutusega on globaalne ja üldinimlik põhimõte ja arusaam. Samuti solidaarsus ja üksteise toetamine, millele tänane Euroopa Liit on üles ehitatud.

Muidugi on euroopalikus mõttes ja elulaadis ka palju sellist, mis looduslähedusega justkui kuidagi ei haaku. Võimalik, et see on samuti seotud üldisema linnastumise ja moderniseerimisega. Kuid sellega koos on kasvanud ka Euroopa väärtuseline alus ja suurem poliitiline eesmärk – inimõiguste ja rahu eest seismine.

Just inimõiguste konteksti paigutub ka ÜRO põlisrahvaste deklaratsioon, millele Mikita viitab ja õigesti nendib, et see on „täiesti legaalne, ÜRO poolt heaks kiidetud moodus oma hääl kuuldavaks teha.“

Tõsi on ka (nagu Mikita jällegi viitab), et see ei koondaks rahvast mitte parteilisel, vaid kogukondlikul alusel. Just see on inimõiguste kui valdkonna ja väärtusraamistiku omadus ja mõte tervikuna: ei ole oluline, millisesse parteisse keegi kuulub või millist ilmavaadet parajasti kannab, inimväärikus ja isikuvabadus, püüd iga inimese suurema heaolu poole on ühised kõigile.

Inimväärikus ja inimõigused on ühelt poolt oma tuumas ja mõttes universaalsed, teisalt – selleks, et nad ka tegelikult realiseeruda saaks – on oluline „tõlkida“ nad kultuurilisse konteksti. Inimõiguste tagamine ei tähenda kõigi kohtlemist ühtemoodi. Vastupidi, inimõiguste tegelikuks tagamiseks tuleb austada inimeste ja kogukondade eripärasid, erinevaid olukordi ja seisundeid. Vastasel juhul oleks tegu deklaratiivse, mitte tegeliku inimõiguste tagamisega.

Nii olemegi täna jõudnud sinna, kus inimõiguste alaseid konventsioone, deklaratsioone jm instrumente on päris palju. Tihti seda rohkust kritiseeritakse, öeldes, et nüüd on juba pea kõik inimõigus ja enam ei ole võimalik aru saada, mis on siis ikkagi see tuum.

Kuid just sellise põlisrahvaste kultuurilise ja olemusliku eripära ning spetsiifilise haavatava seisundi tõttu on sündinud ka seesama põlisrahvaste deklaratsioon. Õigus puhtale keskkonnale loetakse inimõiguseks, kuna see on vältimatu eeldus hulga inimõiguste realiseerimiseks.

Eesti põhiseadus sätestab kohustuse keskkonda hoida ning sellele tekitatud kahju hüvitada. Põlisrahvaste deklaratsioon väljendab aga suuresti nn kolmanda generatsiooni inimõigusi, mis on seotud kollektiivsete õigustega puhtale keskkonnale ja arengule. Selle loomise rationale on, et põlisrahvaste inimõiguste ja inimväärikuse tagamiseks ei piisa sellest, et sedastada, et üldised inimõiguste alusaktid (eelkõige ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon) kehtivad ka põlisrahvaste suhtes. Nende tegelikuks rakendamiseks on vaja põlisrahvaste eripärast lähtuvalt täpsemalt lahti kirjutada, millised on need kõige olulisemad põhimõtted ja õigused, mis peavad põlisrahvaste puhul tagatud olema, et riigid saaksid sellest lähtuda. 

Samamoodi nagu põhiseaduse rakendamiseks on vaja muid õigusakte, mis seda toetavad ja võimaldavad.

Ja samamoodi nagu riigis rakendatakse õigusakte kohalike omavalitsuste kaudu, kes on inimestele lähemal, toimub inimõiguste reaalne rakendamine mitte niivõrd ÜRO tasandil, vaid regionaalselt. Meie regiooniks on Euroopa, mis on olnud rahu ja inimõiguste tagamise lipulaev, kõigile puudujääkidele ja põhjendatud kriitikale vaatamata.

Selmet euroopalikku ja läänemeresoome kultuuri vastandada, on mõlemat pidi kasulik rõhuda üldinimlikule, rahule ja inimõigustele kui Euroopa Liidu põhialusele (see on otsesõnu ka EL-i asutamise lepingus kirjas), leida vastavad hoovad Euroopa õigusruumis ja püüda need, sarnaselt ÜRO põlisrahvaste deklaratsioonile, enda kasuks tööle panna.

Mõistlik ja läbi mõeldud muuseumide looduskaitsealade loomine, mida EL toetab, tundub selles mõttes väga kasulik. Ilma rahu ja inimõigusteta aga ei räägiks me ei loodushoiust ega põlisrahvaste õigustest ega saaks isegi mitte ELi või meie riigivõimu tegevusi vajadusel kritiseerida.

Artikkel on osa Tartu ülikooli inimõiguste magistriõppeprogrammi ja ERRi koostööprojektist Inimõiguste blogi.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.