Harri Tiido: tuleviku loogikast
Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all Stephen Heintzi vaated tulevikule. Heintz valis välja 12 minevikuloogikast lähtuvat kontseptsiooni ja pakkus neile asenduse ehk uue lähenemise, märgib Tiido.
Pisut vähem kui kaks aastat tagasi võttis ÜRO tuleviku tippkohtumine vastu tulevikupakti mida on üldiselt hinnatud üpris idealistlikuks visioonipaberiks, kuid tulevikuvisioonidel on oma roll olemas, nagu ka inimestel, kes püüavad mõtelda, kuidas maailma paremaks muuta. Kõik mõeldu ei pruugi kunagi tegelikkuseks saada, aga mingi seemne võivad nad inimeste mõttemaailma siiski külvata. Ka ÜRO loomist peeti paljuski idealistlikuks, kui eelnenud Rahvasteliidu saatusele mõeldi. Kuid oma roll on ÜRO-l olnud, hoolimata praegustest segastest oludest selles.
Seekord tuleb jutuks idealistlik tulevikuvaade, aluseks Rockefelleri vendade fondi juhi Stephen Heintzi sellekohane üllitis, pealkirjaga "Loogika tuleviku tarbeks".
Heintz kaardistab maailma praegust olukorda, mis jätab üpris sünge mulje. Kirjutamise ajal olnud maailmas käimas 183 vägivaldset konflikti, mis on viimase kolme aastakümne suurim arv. Paljusid arenenud demokraatiaid vaevab poliitiline polariseeritus ja autoritaarsus on tõusuteel. Lisanduvad keskkonnaga seotud ja süvenevad hädad. Oleme neist kõigist varem juba rääkinud ja ei hakka kordama.
Heintz märgib, et praegust ajastut iseloomustab segadust tekitavate jõudude mõju samaaegsus, olgu siis tegemist poliitiliste, geostrateegiliste, majanduslike, sotsiaalsete, tehnoloogiliste või keskkonna alaste mõjudega.
Institutsioonid, mis eelmisel sajandil loodi probleemide lahendamiseks, ei ole enam võimelised uute väljakutsetega hakkama saama. Üks tark inimene väitnud omal ajal, et segastel aegadel on suurim oht mitte segadused ise, vaid tegutsemine mineviku loogika alusel. Ehk siis vajalik on senise loogika läbi vaatamine ja hindamine, mida jätta, mida muuta ja mida üldse kõrvale heita. Iga tulevane süsteem saab Heintzi arvates olema segu vanast, kaasaegsest ja uuest, loomaks alust efektiivsusele ja jätkusuutlikkusele.
Heintz valis välja 12 minevikuloogikast lähtuvat kontseptsiooni ja pakkus neile asenduse ehk uue lähenemise. Käime selle loetelu läbi.
Kõigepealt inimesekesksus ehk antropotsentrism. Selle asemele pakub ta austuse kogu elukeskkonna vastu tulevikus. Teiseks pakub ta rahvusliku suveräänsuse, mis tuleks asendada koostööl põhineva inimeste suveräänsusega. See on nüüd üks keeruline värk, kuna praegu näeme pigem rahvusliku suveräänsuse teema tõusu, mitte hääbumist ja pealegi on suveräänsus koos enesemääramisõigusega sätestatud ka ÜRO hartas.
Eelmise sajandi lõpul ilmnes juba liikumine ka ühendatud suveräänsuse poole, et üle saada üksikriikide piiratusest majanduslike, geopoliitiliste ja keskkonnaküsimuste mõjutamisel. Parimaks näiteks loeb Heintz Euroopa Liitu, mille liikmesriigid proovivad koos hallata majanduslike, sotsiaalsete ja välispoliitika küsimuste massiivi. See rahvusriigist liikmesriigiks saamine oli suur saavutus, nii juriidiliselt, finantsiliselt kui ka psühholoogiliselt. Heintz loeb seetõttu Euroopa Liidu teket eelmise sajandi kõige edukamaks poliitiliseks arenguks ning ka mudeliks tuleviku tarbeks.
Lisada võib veel NATO ja mitmed regionaalsed organisatsioonid, nagu Aafrika liit, Kagu-Aasia rahvaste ühendus ja mõned muud, kuid Euroopa Liit näib olevat kõige kaugemale arenenud variant. Lisame kohe, et ka see liit on praegu teelahkmel ja tema tulevik ei ole päris selge, kuid näib, et Euroopa Liidule tasub panustada ja vaeva näha, et temast midagi püsivat ja positiivset ka tuleviku tarbeks luua. Kasvõi saarena, mis võiks muule maailmale eeskujuks olla. Näib võimatu, kuid mine tea…
Muutmist vajavatest minevikunähtustest märgib Heintz veel rahvuslike huvide primaarsust, mis tuleks asendada keskendumisega globaalsetele ühishuvidele. Seegi vist küsitav pakkumine.
Edasi, suurriikide domineerimise asemele peaks tulema võimu ühtlasem jaotumine maailmas. Selles kontekstis on vajalik lahendada ÜRO Julgeolekunõukoguga seotud probleem, kuna selle viis alalist liiget suudavad igaüks eraldi torpedeerida suvalise algatuse, mis neile mingil põhjusel ei meeldi. Praegu on aga tekkinud rühm niinimetatud keskmikriike nagu India, Türgi, Saudi Araabia, Brasiilia, Lõuna-Aafrika Vabariik ja Indoneesia, mis soovivad ilmaasjades suuremat hääleõigust.
Senine rahvusvaheliste probleemide lahendamine kollektiivsel tasandil võib jääda, kuid seda tuleb järjekindlamalt toetada. Senine tuginemine multilateraalsetele institutsioonidele ja suurele bürokraatiale tuleks aga asendada institutsioonide, võrgustike ja protsesside mitmekülgse ökosüsteemiga. Selles peaksid sõnaõigust saama arvukad kohaliku tasandi struktuurid ja kodanikuühendused. ÜRO süsteemis töötab 125 000 ametnikku, pluss veel seotud struktuuride töötajad. Kas tulemus on seda suurt seltskonda väärt, on küsitav.
Senine põhimõte niinimetatud negatiivsest rahust sõjalise jõu abil tuleks asendada positiivse rahuga kaasava diplomaatia, arengu ja sõjaliste võimete abil. Nullsumma mõtlemine, mis oli eriti levinud külma sõja ajal, tuleks aga muuta positiivse summaga lahendustele tuginemiseks. Strateegilise eneseimetluse asemel peaks levima strateegiline empaatia ehk teiste huvide mõistmine ja arvestamine.
Imperialismi, rassismi ja patriarhaalsuse asemele tuleks tõsta õiglus ja kosmopoliitsus. Taas väga raske teema, kuna sõna "kosmopoliitsus" on paljudele padukonservatiivsetele poliitikutele nagu punane rätik härjale.
Neoliberaalne majandus tuleks asendada inimeste ja planeedi heaolu majandusega ja uute tehnoloogiate piiranguteta kasutuselevõtt tuleks muuta valikuliseks, globaalsetele normidele ja reeglitele alluvaks. See punkt on praegusel tehisaru ajastul omandamas järjest suuremat tähtsust. Kui siin mingit kokkulepet piirangute või reeglite osas ei leita, võib tehnoloogiline areng lihtsalt käest minna ja kõik muud teemad mõttetuks muuta.
Kuna Heintz on ameeriklane, ei saa ta mööda ka vajadusest muuta USA globaalset liidrirolli ning luua USA ja Hiina alaline sekretariaat. Ehkki sellega läheb ta justkui vastuollu oma varasemate teesidega võimu hajutamisest.
Nagu öeldud, kõlab see kõik idealistlikult ja praegu näikse olevat inimese ürgsemate instinktide tõusu aeg, kuid ilma idealismita ei teki ka positiivset reaalsust.
Viited lugemishuvilistele
Toimetaja: Kaupo Meiel
