Meelis Oidsalu: kas kunstnikku armastada on ikka ilus?
„Kipume joobunud, ennasthävitavat kunstnikutüüpi armastama, sest ta etendab ja seeläbi orjab meis endas vargsi pakitsevat joobumuseiha ja surmatungi. Ent kas selline armastus on ikka ilus?“ küsib Meelis Oidsalu Vikerraadio päevakommentaaris.
Alkoholi ja mõnuainete tarbimine on kunstnike, kirjanike ja muude loovinimeste boheemliku kuvandi harjumuspärane osa. Tänapäeval, mil moes on pidada paastu ja kainusekampaaniat, on ka kunstitegemine ise muutunud asisemaks ja ärilisemaks, mistõttu Jim Morrissoni moel end põletav loojatüüp pole enam väga hinnas. Keegi ei viitsi sellisega jännata: ta ei tule koosolekule kohale, ei pea kinni tähtaegadest ega muudest kokkulepetest.
Ometi kuuleme aeg-ajalt uudiseid sellest, kuidas kirjanikud andsid juua täis peaga luuleetenduse või kuidas kuulus kriitik ühines anonüümsete alkohoolikutega.
Järjekordne uudis end põhja joonud kunstnikust üldiselt väga valuliselt ei mõju, kunstniku joomarlust õigustatakse tema väljakannatamatuks arenenud tundlikkuse, maailmavalu või lihtsalt vabadusega, õigusega eirata norme.
Oleme ausad – iga kord, kui kuuleme mõnd meist andekamat inimest eluraskusele alla andmas, tunneme ise kergendust. Olgu siis tänutundest, et meil, vähem andekail, „on vähemalt selle asjaga kõik korras“ või siis leiame allakäinud iidolist hoopis õigustuse ja eeskuju oma pahelisele käitumisele.
Meile meeldib lugeda Õhtulehest järjekordsest boheemist, kes kusagil turvalises kauguses loob, joob ja kakleb ja on – samamoodi nagu meie, lihtinimesed – omadega vähem või rohkem ummikus. See teadmine lohutab ja annab ka endale ettekäände poest läbi põigata ja pudel viina osta ning mõelda, et seda tehes olen ka ise väikestviisi mässaja.
Aga kui kaine naiskunstnik kõnnib selge pilgu ja paljaste nibudega kusagil külavahel, siis on see häiriv, ebameeldiv. Normist võid hälbida ainult siis, kui samm sees, igasugune erinevus peab olema millegagi seletatav – haiguse, riigireetmise, geniaalsuse või joobega.
Levinud romantiline kuvand purjus boheemist teenindab laiemat hoiakut, mille kohaselt joobumus ja kirglik enesepõletamine ongi tavapärasest õilsam, kõrgem eluviis, tõelise loovuse ja autentse elutunnetuse alus. Iga kord, kui sellise mõttekäigu või seda kehastavate boheemihakatiste tunnistajaks satun, meenuvad mulle liiklusuudised ja neis nii sageli esinevad kaadrid verinoore joobes juhi surmasõidu tulemustest. Elupõlgust ja üleolekutunnet, mida mõistame hukka sajaviiekümnega viiekümne alas kihutava noore autojuhi puhul, peame loovinimesele sageli lubatuks. Teeme sellega neile liiga, sest käsitleme loomingulist tegevust üheülbaliselt ja vulgaarselt.
Normidest hälbimine ei võimalda olla alati avaram või erilisem. Norme võib eirata inspireerivalt ja targalt, aga neist võib hälbida ka labaselt, nagu viimane lollakas.
Kipume unustama, et looming on nii energiamahukas tegevus, et ilma tohutu töötahte ja enesekontrollita seal midagi suurt ei saavuta. Loomejõu eeldus on sageli pigem kainus, tasakaal, rahu, enese egost ja selle piiratusest lahti ütlemine. Joobumuse vastandiks peame sageli igavust ja tuimust, tundetust ja hallust. Aga kas see ikka on nii?
Karl Martin Sinijärv olevat öelnud1, et talle meeldivad ericclaptonid rohkem kui jimmorrissonid. Ericclaptonid on sellised tüübid, kes aeg-ajalt eksivad, mingi hetk nad leiavad sisemise rahu ja nende kunst on süvenemine, elupikk mõtisklus, mis on sama valus, kui mõne jimmorrissoni leekiv põlemine. Selle kõrval mõjub Morrisson õhukesena, nartsissistlikuna.
Ikkagi kipume seda joobunud, ennasthävitavat kunstniku-tüüpi enam armastama, sest ta etendab ja seeläbi orjab meis endas vargsi pakitsevat joobumuseiha ja surmatungi. Ent kas selline armastus on ikka ilus?
1 Tekstis on kasutatud katkeid 1. veebruaril 2015. aastal peetud vestlusest Jürgen Roostega. •
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli
Allikas: Vikerraadio päevakommentaar