Eesti Euroopa Liidu eesistumine algas olulisel hetkel. 27 liikmesriigiga liit vajab uut suunda ja peab ka oma sihid vähemalt osaliselt uuesti seadma. Euroopa vajab suuremat ühtsust, sest see on Euroopa Liidu toimimisvõime eeldus.

Euroopa Liit ei ole aga usutav, kui see ei suuda hoolitseda oma kodanike turvalisuse eest. „Turvaline Euroopa“ on praegustes oludes olulisim sõnum, mille EL liikmesriigid võivad üheskoos oma kodanikele läkitada. Ebakindlus Euroopa Liidu lähistel kasvab ning EL peab olema suuteline parandama turvalisust konkreetsete meetmetega.

Euroopa Liit peab osutama, et pakub selget väärtust Euroopa turvalisuse tagajana eriti nüüd, mil ohud eiravad üha enam riigipiire. Samal ajal tuleks süvendada ka Euroopa Liidu ja NATO vahelist turvalisusdialoogi. Euroopa Liidul ja NATO-l on võimalik tõhustada koostööd ning täiendada teineteise tegevusmudeleid ja olukorrapilti eriti just küber- ja hübriidohtude vastases võitluses. EL ja NATO lähenemise järele on praegu tugev nõudlus.

Pean oluliseks, et Eesti aitab oma eesistumise ajal jõuliselt kaasa Euroopa Liidu küberturvalisusstrateegia ajakohastamisele. Euroopa digitaliseerub kiiresti ning tehnoloogia areneb praegu kiiremini kui kunagi varem kogu inimkonna ajaloos. See on positiivne, kuid sellega seoses küberrünnatakse Euroopas üha enam nii ühiskondi kui ka ettevõtteid. Strateegia vajab uuendamist eelkõige ohuhinnangute ja poliitilise koostöö arendamise osas.

Läinud kuude jooksul üle elatud küberrünnakud on endiselt vaid murdosa sellest, millist kahju ja milliseid kannatusi küberrünnakud võivad digitaliseeruvale Euroopale põhjustada. On oluline, et kõik mõistaks, kui tõsine oht see on.

Poliitiliselt on küberkeskkond endiselt üsna uus teema. Õigeid tegevusmudeleid, kaitsevõimekusi ja koostöövorme alles töötatakse välja. Samal ajal aga pannakse meie süsteemide haavatavus ründajate poolt pidevalt proovile ning ründajad – eriti mõned riigid – arendavad järjest tõsisemat kahju põhjustavaid „küberrelvi“.

Lisaks sellele kompavad need riigid praegu täiesti teadlikult ka „kübervõitlusvälja“ piire – kui kaugele on võimalik minna ja milliste poliitiliste tagajärgedega? Seni on poliitilised riskid ja vastumeetmed osutunud äärmiselt tagasihoidlikeks. See aga julgustab edaspidi läbi viima üha julgemaid ja tõhusamaid küberrünnakuid. Peale selle on küberkeskkond kogu aeg märkimisväärsem ka hübriidohtude osana.

Küberohtude tõrjumine ja nendele vastamine eeldavad tugevat poliitilist ühtsust ning otsusekindlust. Ma loodan, et Eesti edendab eesistumise jooksul neid mõlemaid.

Poliitilisest vaatevinklist on selles teemas kaks määrava tähtsusega valdkonda.

Esiteks Euroopa solidaarsuse tugevdamine.

NATO on selgesõnaliselt deklareerinud, et tõsist küberrünnakut ühe liikmesriigi vastu tõlgendatakse kõikide liikmete vastase ründena – NATO artikkel 5 kohase mehhanismi võib seega käivitada ka küberrünnak. Sõnum on klaar.

Euroopa Liidu aluslepingus on samuti solidaarsusklausel. Selle praktilist tähendust ja siduvust tuleb nüüd süvendama asuda. EL solidaarsusklausli tähendust ja liikmesriikide omavahelise abi osutamist on vaja konkretiseerida eriti just küber- ja hübriidohtudega seoses.

Teiseks peab Euroopa Liit oma liikmete kaitseks küberrünnakute eest looma tugeva poliitilise heidutuse võimalike ründajate vastu. See eeldab ühise kaitsevõime ja taluvuse kasvatamise kõrval ka poliitilist otsusekindlust küberrünnakutele vastata. Sõnum peab olema selge: Euroopa Liit ei luba rünnata oma liikmesriike füüsiliselt ega küberneetiliselt.

Küberrünnakute seisukohalt on positiivne Euroopa Liidu Nõukogu poolt juunis esitatud algatus „ühise küberdiplomaatia tööriistakasti“ väljatöötamiseks. Selle eesmärk on tugevdada EL küberheidutust.

Kuigi pole päris selge, milliseid meetmeid see tööriistakast lõpuks sisaldama hakkab, on oluline, et EL liikmesriigid lihvivad diplomaatilisi vastumeetmeid küberrünnakutele senisest ühtsemaks ja konkreetsemaks. Tõsi, tuleb meeles pidada, et ainult diplomaatilistest vastumeetmetest ei piisa tõhusa heidutuse loomiseks. Vaja on ka võimekust vastata küberohtudele tunduvalt jõulisemalt.

Kõige alus on siiski liikmesriikide ühine poliitiline tahe ründajatele aktiivselt vastu astuda. Ilma ühtsuse ja otsustavuseta ei ole Euroopa Liidul usutavat küberheidutusvõimet.

Küber- ja hübriidohud arenevad ja muutuvad pidevalt, seega peavad Euroopa Liit ja selle liikmesriigid ka neil ohtudel pidevalt silma peal hoidma ning neid ennetama. See aga eeldab muu hulgas nii liikmesriikide vahelise teabevahetuse lisamist kui ka üleeuroopalise teadus- ja uurimustegevuse tihendamist.

Küber- ja hübriidohte on vaja paremini mõista ja teavet nende kohta on vaja omavahel jagada. Eesti ja Soome võiksid siinkohal olla teenäitajad. Soovin Eestile edu alanud Euroopa Liidu eesistujaperioodil. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.