Iga lapsevanem, kes kordki oma lapse umbes viies eri mõõdus kooliõpikutele ja töövihikutele pabereid ja kilekaasi on ümber pannud, võib tunda end kangelasena, kes keerulise ja aeganõudva ülesandega edukalt toime tulnud. Tunde vältav paberdamine-kiletamine on protsess, mis algab poes nõutult eri formaadis kilesid ja pabereid seirates ning lõppeb kodus vales mõõdus pabereid-kilesid parajaks lõigates ja õppevarale ümber passitades, kui poes vajalike mõõtudega ei vedanud.

Enne uue õppeaasta algust seda ristiretke ette võtta ei saa, sest mõõdud selguvad 1. septembril õppevahendeid kätte saades. Teadmistepäeval on seetõttu kauplused täis lapsevanemaid, mõnel kõik raamatud-vihikud kaasas, et õiged kaaned peale passitada, mõnel kaasas detailne nimekiri kaanemõõtudega. Piduliku päeva õhtu on pühendatud argisele konveierile, et töövahendid esimeseks õppepäevaks korras oleksid.

Ka koolide nõuded on erinevad: kes tahab, et igal ainel oleks oma kindel värv, kes nõuab kõige kiletamist, kes veel raamatunurkade ületeipimist.

Kuigi lapsevanemad nurisevad iga aasta septembris, pole haridusministeeriumis faasinihet toimunud: endiselt leiavad ametnikud, et ühtset, kirjastusteülest formaati eri õppeastmetele kehtestada pole põhjust. Ka kirjastused, kes kõik oma formaadid on juurutanud, ei vaimustu ühtlustamise mõttest.

"Oluline on, et õppekirjandus vastaks õppekavale ja näiteks nende ülesehitus, kaal ja ülesanded oleksid ühtsed, kuid eraldi formaadinõudeid lisaks pole kehtestatud. Väljaandjad saavad suuruse ja formaadi kujundada koolide ja õpetajate vajadustest lähtuvalt," kommenteeris haridusministeeriumi üldharidusosakonna peaekspert Mariann Rikka napilt.

Igal linnul oma laul

Kirjastused on, kes juba jõudnud, kes jõudmas selleni, et ühtlustavad oma väljaantavate õppematarjalide mõõte, ent konkurendiga samasse formaati end ajada ei taheta.

Nii näiteks annab üks suuremaid õpikukirjastajaid Koolibri oma toodangut välja kolmes eri mõõdus: 1.-6. klassini on väiksemad, 7.-12. klassini suuremad raamatud, lisaks on väikeseformaadilised vihikud näiteks kontrolltööde jaoks.

"Meie oma toodang moodustab väga ilusa kuubiku. Koolibri e-poes pakume ka kilekaasi oma õpikutele, aga me ei saa sinna midagi parata, kui õpetajad komplekteerivad oma õpikuid teiste kirjastuste asjadest," ütleb kirjastuse peatoimetaja Kadri Rahusaar.

 Probleemi poleks, kui iga kool valiks välja vaid ühe kirjastuse õppematerjalid, ent õpetajad on oma valikutes vabad ja lähtuvad sisust, mitte vormist. Nõnda võib kokku sattuda näiteks viie kirjastuse õpikuid-töövihikuid, mis kõik on ise mõõdus. Ka Rahusaarele ei meenu, et mõni kool näiteks üksnes nende õpikuid kasutaks.

Riiklikul tasandil formaadi ühtlustamist Rahusaar ei poolda. Või kui, siis ühe klausliga.

"Kui need on formaadid, mida meie kasutame, siis oleme nõus, aga kui on mõni teine formaat, mis on trükitehniliselt kallim, siis ei ole nõus. Meil on formaadid normeeritud, et paberit ei läheks raisku. Väike formaat pole ka nii paberit kokku hoidev kui suur, aga oleme saavutanud optimaalse terviku, meie õpikud on kompaktsed," kirjeldab Rahusaar. "See nõuaks suuri läbirääkimisi ja kompromisse, et formaate teiste kirjastustega ühtlustada. Meil on kasutusel kolm formaati ja ma ei näe võimalust veel optimeerimiseks."

Samas möönab Koolibri kirjastuse peatoimetaja, et ka oma lapse õpikute pealt näeb ta, kui ebaühtlane õpikute rivi saab.

Teise suure õpikukirjastuse Avita peatoimetaja Ly Kriiska on Rahusaarega sama meelt, et riiklikku normi õpikute mõõtudele vaja ei oleks.

"Olen igasuguste üldiste suuniste vastu," ütleb Kriiska. "Kas me tahame plaanimajandust tagasi? Eks me siis valimistel näitame, kas tahame sotsialistlikku valitsemist tagasi."

Tema sõnul peab õppematerjalide koostamisel lähtuma paljudest asjaoludest, mis dikteerivad lõpliku formaadi: õpilase vanus, illustratsioonide hulk, teksti suurus jne.

"Me nüüd alustasime algklassides väiksema formaadi tegemist, nagu õpetajad soovisid. Järgmisest aastast jõuavad need nüüd koolidesse. Ühe õpiku tegemine võtab kaua aega, läheme tasapisi," ütleb Kriiska. "Mina ajaksin ikkagi oma seda jonni edasi, et tähtis on ju sisu. Ei ole vahet, kas ma seda tervislikku toitu söön kausist või taldrikult, minu tervist see ei muuda."

Nõnda saavad lapsevanemad ka järgmise aasta septembris taas kiruda eri formaate ning panustada töötunde õpikutele nõutud välimuse andmiseks.