On inimesed, kes jälgivad poliitikat ning inimesed, kes ei jälgi. Intrigeerivaks muudavad selle liigituse aga alagrupid, millesse jaotuvad need inimesed, kes poliitikast ei huvitu. Näiteks „mind huvitab ainult äri, mitte poliitika“. Sõna äri võib asendada ka muuga, kuid hetkel võtame fookusesse selle.

Sellise väljaütlemisega võib inimese enamasti automaatselt lühinägelikuks lugeda, sest äriharu, mida poliitika ei mõjuta, ei eksisteeri. Keegi ei saa olla majanduses ega äris lõpuni edukas, jälgimata poliitilisi mõjutajaid. Äri ja poliitika on võrdelises seoses – kui näiteks (e-)riigi turvalisus seatakse riiklikul tasemel kahtluse alla, kahaneb automaatselt ka usaldus selle vastu, mis omakorda tähendab investeeringute vähenemist.

Igal kodanikul on kohustus oma riigi ees, kohustus tunda huvi ning end kursis hoida. Vaid nii saab riik areneda ka oma elanike kaudu.

Eestis kodanikutasandil levinud kohaliku omavalituse ja riigi süüdistamine kõigis probleemides on kannatajalik, eesmärgitu teguviis. Kas aastad valimiste ning lõputu valimispropaganda ja lapsike manipulatsioonimeetoditega pole õpetanud ettevõtlikkust ja iseseisvust? Kas on inimesi, kes endiselt julgevad tõsimeeli ja pimesi uskuda kõiki lubadusi, mida kampaania käigus mõtlematult õhku loobitakse?

Poliitikud on ammu tõestanud, et sõnad ei maksa midagi ja ka võim võib olla kasutu, kui oluliseks peetakse vaid liivakasti saamist, mitte seda, mida seal teha tuleb.

Kodanikel on viimane aeg iseseisvuda ja mitte loota vaid poliitikute sõnadele. Loomulikult on iga inimese kohustus oma riigi ees osaleda valimistel ning hoida end nii kohaliku kui riikliku poliitikaga kursis, kuid see on vaid üks osa ühiskonnast. Mida rohkem iga inimene end poliitikaga kursis hoiab, seda rohkem on võimalik kodanikel ka selle suunda määrata. Inimeste käes on võim suunata poliitikat, kuid huvipuudus elimineerib selle variandi.

Pole äri ja ettevõtlust ilma poliitikata, kuid pole ka demokraatlikku poliitikat ilma kodanike paljuhäälse arvamuseta. Kodaniku kohus on info abil eraldada terad sõkaldest, teha valimistel kaalutletud valik ning suunata selle abil ühiskonna käekäiku. Sealt edasine on aga iga inimese enda teha – kas olla näiteks ettevõtlik või mitte.

Ükski poliitik, kas aumees või mitte, ei tule koju ütlema, kuidas oma firma teha või kuidas on mõistlik raha investeerida. Oma isiklikes valikutes ei saagi kedagi peale iseenda süüdistada, samas on võimalik suunata kohaliku omavalituse tegutsemist selles suunas, mis oleks inimesele kasulik.

Et midagi muuta ning äriliselt edukas olla, tuleb huvi tunda terviku vastu – nii majanduse ja äri kui ka poliitika ja kohaliku omavalitsuse. •