On hulk erinevaid veepudelid, igaüks oma väikese nüansiga. Kas siis Evian Alpi mäestiku allikast või odav Selveri kraanivesi – tegelikult on maitse valdavalt sama. Sellele vaatamata on valik suur ja keeruline. Nii seisamegi letis mitu minutit kaalutledes. Asju, millega arvestada, on üleloomulikult palju.

Ühte kindlat kandidaati sadadest on keeruline välja valida. Just nagu veepudelitelgi. Mis firmat toetada, kas võtta sidruniga või jõhvikaga, mulliga või mullita? Kohalikel valimistel tuleb mängu tutvus: ühest on kuuldud, teist nähtud, kolmanda pojaga samas koolis käidud. Ka jooki ostes eelistatakse tuntud brändi. Vesi HP ostma ei kutsu, kuigi see võib palju paremini maitseda, kui Värska oma.

Otsuse tegemisel tuleks eelkõige ennast põhjalikult kurssi viia, kuid ahvatlev on minna kergema vastupanu teed. Näiteks sai tuntuse kaudu Võrumaal valituks Maire Aunaste, kellel oli telenäona selge eelis, kuigi poliitikas ei olnud ta varem figureerinud ning isegi tunnistas uudistesaidile Delfi, et pole selle vastu kunagi huvi tundnud. Praegu kandideerib Viimsis kohalikel valimistel Kristjan Jõekalda, kes on tuntud saatejuht, mitte poliitik. Ta on üks 184 inimese seas, kelle seast viimsilased valida võivad.

Nagu veepudelilgi on ka kandidaadil erinevad lubadused ja omadused, mis otsustamist mõjutavad. On nad siis kõige prestiižikama päritoluga, „parim valik turul“ või kaitseb neid usaldusväärne bränd. Kahjuks on inimese valimine vee omast natuke keerulisem, kuna lubadus D-vitamiini sisaldusest pudelis on kergemini teostatav kui tasuta hambaravi. Küsimus on rahas.

Pärast valimisi algavad läbirääkimised, et kokku leppida, kelle ideed saavad elluviidud ning kui palju kapitali selleks vaja läheb, et jääda eelarve piiridesse. Kõike lubatut ei saa teostatud. Postimehe andmetel sai Taavi Rõivase valitsus täielikult täidetud ainult 71 protsenti oma lubadustest. 2007. aasta valimistel lubas Andrus Ansip viia Eesti 15 aastaga Euroopa viie jõukama riigi hulka. See oleks aga tähendanud, et meie isamaa SKP oleks pidanud igal aastal kasvama 9,2 protsenti, mis Statistikaameti andmetel on praeguse 1,6 protsenti võrreldes naeruväärne.

Noortele surutakse valima minemist peale. Enamik noori, keda ma tean, on avaldanud soovi anda oma hääl. Oma sõpradega sel teemal vesteldes olen saanud vastuseks: "See on kodaniku kohustus!", "Noh, vist nagu peaks?" ja "Valin kas või Keskerakonda, peaasi, et EKRE ei saaks!"

Mina jagasin samuti sellist mõtteviisi, aga asjale pikemalt järele mõeldes jõudsin arvamusele, et kiirelt kohustuse baasil tehtud valik on veel hullem, kui üldse mitte valima minna. Liiga palju kuulen ma küsimust: "Kuidas saada noored valima?" Lõppude lõpuks on see siiski igaühe enda otsustada, kas ta on selleks valmis.

Joogiletis valikut tehes ja hääletama minnes tuleb oma valikut tehes arvestada mitmete aspektidega. Missugust brändi toetada ja milline vesi on kõige maitsvam? Peab uurima silti ja tundma koostisosi. Juhul, kui otsus tehakse ainult teiste öeldu põhjal, on targem leti juurest lihtsalt lahkuda.