2002. aastal toimunud ÜRO Lastefoorumi lõppdokumendis „A world fit for us“ on öeldud, et me ei ole probleemide allikas, vaid ressurss, mida vajatakse nende lahendamiseks. Me oleme investeering nii tänasesse, homsesse kui ka ülehomsesse. Me ei ole lihtsalt noored, vaid aktiivsed kodanikud, kes tahavad kaasa rääkida meid puudutavates küsimustes ning olla muutuste loojad. 

Ka tugeva ja jätkusuutliku Eesti tagatis oleme meie, noored, kellest ühel päeval saavad Eesti järgmised riigijuhid ja ametnikud ning oskustöölised ja spetsialistid kõikides nendes valdkondades, milleta meie riik ja ühiskond ei toimiks.

Selleks, et Eesti oleks kaitstud, jõukas ja kõigi Eesti – mitte ainult täna, vaid ka järgmise saja aasta jooksul ning ka sealt edasi –, peame me julgema avalikult kaasa rääkida nendes küsimustes, kus me arvame, et võiks olla teisiti.

Seejuures on oluline, et oleks selgroogu ja kindlameelsust, et julgeda oma tundeid ja mõtteid väljendada, kuid samas tuleb jääda iseendaks. Peab seadma endale eesmärgid, mitte lihtsalt ajas kulgema, ja tegema järjepidevalt tööd, et ellu viia oma ideid ja visiooni.

Mind isiklikult on inspireerinud ja motiveerinud koolivenna Jaan Krossi sõnad, kes on öelnud, et iga eestlase siht peaks olema surematus. Aga mitte surematus huligaansuse läbi, vaid surematus läbi loovate kultuuriliste tegude.

Me oleme erinevad, aga erinevus rikastab. Ei ole olemas stereotüüpset noort. Sageli arvatakse, et noored elavad ainult virtuaalmaailmas ja sotsiaalmeediakanalites. Lõbutsetakse ja nauditakse elu ning suhtutakse ükskõikselt ümbritsevasse. Veel vähem huvitavat noori poliitika.

Aga kas noored on ainult sellised? Tõtt öelda ei ole mina „selliseid“ kohanud. Nii et tembeldamise asemel tuleks pigem leida viis, kuidas meid kõnetada.

Tugev Eesti on selline, kus tegutsevad avatud ja laia silmaringiga noored. Me oleme ettevõtlikud ja meid iseloomustab innovatsioon ning suurem tolerantsus erinevate kultuuride ja vähemuste suhtes. Võrdõiguslikkus on meie jaoks oluliselt loomulikum kui täiskasvanutele ning avatus, tolerantsus ja sallivus on see, mida vanemad põlvkonnad võiks pigem noortelt õppida.

Noorsootöö seaduse kohaselt loetakse nooreks 7-26-aastased füüsilised isikud. Statistikaameti 2015. aasta andmetel on selle rühma suurus Eestis ligikaudu 159 000 inimest. See on piisavalt suur arv, mis peaks panema mõtlema, kuidas kasutada noori riigi arengule võimalikult kasulikult.

Teisalt peaksime meie, noored, mõtlema, kuidas oma teadmisi ja oskusi kodumaa heaks tööle panna, mõeldes sellele, millise Eesti me jätame oma lastele ja lastelastele.

Aastal 2017 on noored eriliselt fookuses. Käimas on kaks teema-aastat: oskuste aasta, mis keskendub oskuste, meisterlikkuse ning elukestva õppe väärtustamisele ning laste ja noorte kultuuriaasta, mis väärtustab meie järelkasvu nii looja kui publikuna ja seob kultuuri eri valdkondi.

Lisaks saavad sel sügisel esmakordselt ka 16-18-aastased kodanikud hääletada kohalike omavalitsuste valimistel.

Peale selle on alati võimalus kaasa lüüa õpilasesindustes, noortekogudes, noortevolikogudes, olla vabatahtlik erinevatel sündmustel ja projektides. Vajalik on tahtmine.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.