Elo Selirand: miks me kardame kohal olla
Mõni tee Rooma on pikk. Aga kui uskuda, viib see kohale. Kõik teed viivad Rooma. Kui vaadata ette, mitte seljataha.
Konrad Mägi näitus avati linnade linnas, Roomas, nii suures majas, et ma seda algul üleski ei leidnud. Kusagilt sügavast orjapõlve verekutsest otsisin ikkagi midagi väiksemat, vähem tähenduslikku, kehvikutele sobivamat. Sest me oleme ju mittekeegid.
Kultuur on meil õhuke, Koidula järel on tükk tühja maad, esoteerilise kogemusega võrreldavad laulupeod ja Issanda imena sündinud Arvo Pärt maha arvata.
Isegi lapsepõlv olevat meil möödunud orjaunes ja valimiste eel ähvardab lõhe "kumb olla, eurooplane-eestlane või eestlane-eestlane" vahel meid pooleks kiskuda.
Ometi elame me imelisel ajastul, mitte sellepärast, et isegi presidendil on õigus arvamusliidrina esile tõsta prouat kollasest ajakirjandusest, vaid sellepärast, et me oleme KOHAL. See teekond, mida napp sada aastat tagasi alustasid tulised maalikunstnikud, kirjanikud, heliloojad -on meid viinud sinna, kus Eesti maalikunsti eksponeeritakse kõrvuti Euroopa omaga.
Ainult et neid eurooplasi, kelle üksikud tööd üleval on, on selles majas vähem, meie Konradi päralt on mitu saali. Ja kindlasti poleks see nii, kui kunstnik ise oleks kahelnud, kuhu ta kuulub – on see kunstnikerdajate koda, amatööride maaliring või maailm.
Me pole enam need ida-eurooplased, kes kuue peale lennujaamas kohvi ostavad ja hotelis sokke pesevad. Seda ei keela keegi tegemast, lennujaamade kohvihinnad on äärmiselt ebamõistlikud, aga me ei peaks ennast samastama lõputu orjaunega, oli see siis baltisakslaste või Nõukogude võimu all. Muretsema indiviididena, et kasvasime ajal, kui ühesugused karvased karupüksid ähvardasid jalad alt kraapida ja õpetaja võis kahe panna, sest sa polnud omandanud teadmisi sõjakangelasest, kes sakslaste tagalast põgenedes, jalutuna siili ära sõi.
Me ei pea igal vabariigi aastapäeval vaatama tagasi haledusega oma pimedale orjaajale. Nagu me ei oskaks olla KOHAL. Me oleme ajaloos eestlastena kõige õnnelikumas hetkes. Mitte kunagi pole elu olnud nii hea. Mitte kunagi ei ole me olnud mööndusteta nii kohal.
Ja kui iga teine rahvus peaks elementaarseks, et nende geeniuse näitus on linnade linna prestiižes galeriis, siis mina ulatan arglikult turvamehele aadressi, et küsida, ega ma eksinud pole.
Mitu tundi hiljem mõtlen ma oma andekale rahvale ja imestan – miks me kardame kohal olla. Otsime tuge masendavast minevikust ja sorgime teiste omas.
Konrad Mägi uskus kindlalt, et ta on maailmakunstnik. Ta on Tania Roomas. Mõni tee Rooma on pikk. Aga kui uskuda, viib see kohale. Kõik teed viivad Rooma. Kui vaadata ette. •
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli