Teoloog ja tõlkija Kalle Kasemaa arvas vestlussaates „Plekktrumm“ kristliku ja islami kultuuriruumi suhetest rääkides, et muslim on religioosne 24 tundi ööpäevas ja kristlased vaid 1 tund nädalas, enamus isegi vaid 1 tund aastas. Ja et sellepärast peab kristlik Euroopa islami ees taanduma.

Küsisin endalt: aga mida me kõik ülejäänud sajad tunnid siis usume? Küsisin, sest miski paneb meid ju seda võõrast vägevat jumalat kartma, sunnib enesekaitse peale mõtlema.

Aga kas see, keda me kardame, on ikka üldse jumal?

Mõttekäik, mis paneb jumalad kaalukausile, seda justkui eeldab. Ent niimoodi kaaludes saame kaks ikka väga erinevas kaalukategoorias jumalat. Nii erinevas, et kõik, mida võiks nendest kaalumistulemustest edasi tuletada, tundub ikka liiga populistliku lihtsustusena. Et näete nüüd, me ei usu piisavalt ja nüüd nad tulevad ja teevad meile ära, nüüd ongi viimnepäev käes meile, kes me oma jumalast ära oleme pööranud.

Kas on ikka nii, et meie vaatame selja taha – et kus see meie jumal siis on –, ega näe kedagi ega midagi, millelt tuge saada? Veel kord: on see ikka võõras usk, mida me kardame? Või pigem on probleem meie ühiskonnakorda ohustavates käitumismudelites, erinevas arusaamises kooseksisteerimise reeglitest?

***

Kui see oleks lihtne kelle-jumal-on-vägevam-mäng, viiks see otseteed ummikusse. Sest selles mängus, sellises dialoogis pealetungiva islami ja taanduva kristluse vahel tekib olukord, mis sarnaneb lapse ja täiskasvanu suhtele, kus üks peab olema mõistev ja kannatlik samal ajal kui teine meeleheitliku energilisusega oma tahtmist läbi viia püüab.

Peale selle, et selline tee ummikusse viib, leian ma, et selline käsitlus oleks ka mõlema religiooni suhtes ebaõiglane.

Meie siin Läänes ehk ikka ei ole kaotanud oma religioossust selles kultuuride kokkupõrkes. Kuidas muidu oleks see üldse kokkupõrge?!

Meil tegelikult on oma usk, seejuures tugev ja toimiv usk, millele on üles ehitatud meie kaasaegne ühiskond. Meie usume kõigi erinevate kooseksisteerivate inimeste võrdsesse isiklikku vabadusse. Me usume, et see võimalik on ja teeme kõik endast oleneva, korraldades oma ühiskonnaelu nii, et sellele võimalusele parimad võimalikud eeldused luua.

Need on meie väärtused, meie ideaalid, ei paremad ega kehvemad kui mistahes teise suure religiooni omad. Ja nende eest tuleb meil seista.

Religioon ei pea tingimata olema alandlikkus suure jumala põrmustava hiilguse ees, religioon võib olla ka inimliku sisemise vabaduse otsing, mis samas oleks maailmaga tasakaalustatud. Lunastuspüüe. Niisugune religioon on näiteks budism, mis ei keskendu inimese suhetele jumalaga, vaid inimese suhetele iseenda ja teistega.

***

Ma usun, et ka kristlik kultuuriruum on oma tänases küpsuses selsamal kursil. Kolme suurt religiooni iseloomustades ütles Kalle Kasemaa, et kristlus on armastuse religioon, judaism on seaduse religioon ja islam hirmu religioon. Sel moel võiks budismi nimetada vabaduse religiooniks.

Kui ma arvan kristliku kultuuriruumi selsamal vabaduse kursil olevaks, siis mõtlen ma, et judaismi kui eelkäijat ja kristlust kui pärijat võiks eristada ju ka nii, et judaism on isa religioon ja kristlus poja religioon. See eristus on sisuliselt seesama seaduse ja armastuse eristus.

Iseseisvunud, suureks kasvanud poeg teeb oma otsused ja valikud ise, ta on vabaks saanud, vastutab enda tegude eest ise. Ta ei kuula käsku, vaid omaenda südame häält. See on suur asi, see on suur vahe.

Islami kui hirmu religiooni osas täpsustas Kasemaa, et võiks hirmu asemel öelda ka, et aukartuse religioon. Ehk siis ikka pigem seadusepõhine.

Nende kolme religiooni seas on kristlastel inimestena kõige suurem isiklik vastutus. Armastuse religiooni kandjaina tuleb meil endil kõige enam iseennast usaldada.

Veel märkis Kasemaa, et pärast Spinozat ei ole kristlik Lääs olemise põhiküsimusi enam tõstatanud. Jah, suuremad põhiküsimuslikud sündmused on olnud erinevat laadi uudised jumala surmast mitmelt iseseisvalt mõtlejalt (nagu näiteks Nietzsche) ning paljudelt ideoloogiate ja -ismide loojatelt ja vedajatelt. Need sündmused on osa meie Euroopa kultuuri ajaloost, osa meie usu ajaloost ja me võiksime seda nii ka vaadata.

Me võiksime sellest üle saada, me ei peaks seisma šokeerituna „surnud“ jumala leinas, jõuetult, langetatud päi, abituina ilmalikku maailma omapäi jäetuna. Selle asemel peaksime õppima nägema enda kultuuri arengut suurema pildina ja mõistma, et kujundlikult kõneldes pole meie jumal mitte niivõrd surnud kuivõrd… tegeleb muude asjadega ja on andnud meile vabaduse, enneolematu vabaduse inimkonna ajaloos.

Ta on selle meile usaldanud, ta on meid usaldanud, võiks öelda, et nii suur on ta! Just see võiks ta meie silmis võimsaks ja vägevaks teha. Asju selle pilguga vaadates võime öelda, et me oleme enneolematult küps ühiskond!

***

Jah, aga nagu teada, toob vabadus alati kaasa ka vastutuse ja kohustuse seda vabadust hoida.

Äkki on Euroopa just oma tänases ilmalikus ühiskonnakorralduses kristlikum kui kunagi varem? Äkki pole siin mingit meeleheitlikku tarvidust kuhugi tagasi pöörduda? See muidugi ei tähenda, et me ei peaks olema oma ajaloost teadlikud ja sellest õppima, sealjuures alati otsiva pilguga vaatlema ka algallikaid. Aga just neid algallikaid vaadates, püüdes mõista, mida Kristus siis õpetas, tundub mulle, et äkki on tänane Euroopa ühiskond Kristuse ideaalidele lähemal kui näiteks tuhat aastat tagasi.

Olgugi see mõttekäik lapsik ja lihtsustatud, aga igatahes on seda täna võimalik vabalt avaldada, ilma et peaks end erilise ketserina tundma.

Me ei muretse mitte lihavõtete või jõulude pärast, vaid oma isikuvabaduste pärast. Meie ühiskonna konservatiivsed jõud püüavad kritiseerida just neid vabadusi, oletades, et me ei suuda nendega kaasnevat vastutust kanda ja seepärast oleks õigem neist loobuda käskude-keeldude kasuks.

Kui me tõesti seda vastutust (ehk teisisõnu seda iseseisvust), mis vabadusega kaasneb, tõesti kanda ei taha, siis muidugi – pöördugem tagasi isa kaitsva tiiva alla ja taganegem ühtlasi võõra ja vägevama distsipliini ees kirikusse varjule. Aga see on tegelikult meie valik. Ma ütlen meelega, et „kui me ei taha“, sest usun, et see on tahtmise ja mitte suutmise küsimus. Tegelikult me suudame, inimesed suudavad alati muutuda paremaks.

Jah, me peame leidma endas usu, mis on meil tegelikult olemas. Meil on ideaalid. Need on isesesvate inimeste rahumeelse ja võrdse kooseksisteerimise kokku lepitud põhimõtted. Need põhimõtted, ühiskondlikud kokkulepped on meie seadus. Rakendame neid julgelt, printsipiaalselt ja enesekindlalt kõigi suhtes, sentimenti langemata ja segadusse sattumata – pidades oma tugevust ekslikult nõrkuseks.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.