Põhjus on muidugi läinudteisipäevane tragöödia Vabaduse väljakul. Politsei tulistas Raekoja platsilt mööda Harju tänavat Vabaduse väljakule liikunud, meeltesegaduses ja kahe noaga end varustanud mees, kes suri saadud vigastustesse.

Pärast juhtunut on Eesti avalikus ruumis võinud kohata kahte üsna erinevasse leeri kanduvaid seisukohti, sekka ka mingil määral leerideväliseid või -üleseid.

On neid, kes politsei tegevust kiitsid, rääkides resoluutsusest, kaitstuse tundest ning sellest, et tänapäeva maailmas tulebki kaaskodanikke ohustavate inimestega otsustavalt käituda.

Kuid leidub üsna palju ka neid, kes väljendasid mitte ainult kriitikat, isegi mitte lihtsalt pahameelt, vaid suisa viha politseinike suhtes, kes nende hinnangul oleks pidanud olukorra hoopis teistmoodi, igal juhul ilma inimelu hinnata lahendama.

Ma saan idealismist hästi aru, me kõik tahaksime, et inimesed oleks ainult ilusad, head ja terved. Aga ei ole ja selles ebatäiuslikus maailmas peavad kõik inimesed kuidagi oma valikuid langetama ning nendega elama.

Kõige hämmastavam sündinud diskussioonis on aga ikkagi nende isehakanud politseitaktika asjatundjate hulk, kes veendunud toonil deklareerivad, kuidas politseinikud oleks pidanud sündinud olukorras tegutsema.

Alates sellest, kuidas noamehega oleks pidanud ilusasti rääkima, tekitama turvalise tunde ning panema ta pahad mõtted unustama. Kuni selleni, et politseinikud võinuks kasutada kilpi, kumminuia, võitlusvõtteid, mida iganes peale tulirelva. Miks ei kasutatud taserit, küsitakse (mille peale teised muidugi, et ei ei, taserit küll mitte, see on ka ohtlik).

Olgugi et olen oma elust üsna arvestatava osa tegelenud võitluskunstide, kohati vägagi suurt reaalsust püüdvatega, ei julge mina küll hinnata, kuidas oleks õige või võimalik tegutseda olukorras, kus tuleb toimida kiiresti, surmavate relvadega varustatud ründaja vastu, kohtumise hetkeks kogunenud väga vähese taustinformatsiooni põhjal ning avalikus kohas, kus valitseb potentsiaalselt väga suur oht kaaskodanikele.

Kusjuures Eestis valitseb suhtumises taolistesse tragöödiatesse lisaks eelnevale veel teatud kahetine tagantjärelemoralism, mis vägagi palju arvestab hukkunu päritolu ja isiklikku tausta. Kaitseministeeriumisse tunginud Karen Drambjani surmasaamine põhjustas palju vähem süüdistusi politsei aadressil ning olen üsna kindel, et kui läinud nädalal surma saanud noamees oleks olnud kodutu Kopli narkomaan, oleks politsei hurjutajaid veelgi vähem. Rääkimata sellest, kui tegemist oleks olnud süürlase või iraaklasega.

Meile kõigile teeks ehk head, kui me toimunu puhul kasutaksime võimalust vaikida – või vähemalt hoiduda alusetust veendumusest selles, kui fantastilise graatsilisusega me ise oleksime meeltesegaduses noamehega toime tulnud.

Tegemist oli tragöödiaga väga mitmes mõttes. Tulise hurjutamise või kiitmise asemel võiksime ehk kõik pigem mõelda sellele, mida tuletas meelde luuletaja Veronika Kivisilla oma arvamusloos, kus pooli ei valitud – inimese vaimne tervis on kole habras.

Hoidkem seda. Võib-olla just niimoodi saame austada nii õnnetult hukkunut kui ka neid, kes rasketes oludes meie kaitseks oma tööd teevad. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.