Vaimse tervise kuu eelviimasel päeval tappis politseinik Vabaduse platsil noore, ilmselt vaimsete probleemide küüsis vaevelnud inimese. Sügav kaastunne lähedastele. Ma ei kavatse tõstatada küsimust, kas politsei tegi tulirelva kasutades õigesti. Pean Eesti politseist lugu, ning usun, et iga üksiku relvakasutuse põhjendatust põhjalikult uuritakse.

Loodan, et ka ajakirjandus seda politseilt järjepidevalt nõuab, kuigi eilseid juhtkirju lugedes tekkis tahtmine rahvakirjanikku parafraseerides pärida, et kes seal Vabaduse platsil siis õigupoolest suri, kas tont või inimene?

Postimehe juhtkirja pealkirjas – „Surm Vabaduse väljakul“ on üldistustaotluslikku paatost, toimetus toob esile Vabaduse platsi sümboolse tähtsuse ja selle, et seal toime pandud rünnakud mõjuvad kuidagi teisiti, rünnakuna riigi vastu. Muidu nii aktiivselt inimõiguste eest seisev Eesti Päevaleht nendib, et „tegemist on väga tundliku teemaga, mida ei peaks arutama üldise jahmatuse õhkkonnas“ ning serveerib juhtunut ääriveeri vaat et politseiõppusena, ühiskonna valmisoleku testina reageerida ohuolukordades.

Vabaduse platsil on ka varem inimest pussitatud. Veel enam, seal on lõhkenud võimas pomm. Ühegi senise kuriteo puhul pole räägitud sümboolsusest või õpiväärtusest. Mis siis nüüd teisiti oli? 

Ehk see, et seoses naaberriikides toimunud terroriaktidega elame ka ise irratsionaalse, meile mõistetamatu, sümboolse vägivalla hirmus. Terroristi eristab muudest kurjategijatest tema tegude ideeline laetus, terroriteod on vähemalt tegude kordasaatjate jaoks tähenduslikud, sama palju kommunikatiivsed kui jõhkrad, ja nende tegude eesmärgiks pole sageli inimelude võtmine, vaid väärtused, mida inimelu vahendina kasutades rünnatakse või propageeritakse.

Päevalehti lugedes tundus, justkui oleks toimetused võtnud teha juhtkirjaproovi kohaliku võimaliku terroriakti ootuses, ning et hukkunut ennast käsitatakse kui vahendit, mitte eesmärki. Seda olukorras, kus puudus vähimgi viide, et tegu oleks olnud terroristiga või et Eestis valitseks tavapärasest suurem terrorioht.

Terroriaktil Vabaduse platsil võib olla terroristi jaoks sümboolne väärtus, aga kui tahame ise olla vabad, siis isegi terroristi surm Vabaduse väljakul ei tohiks kunagi olla kõnekam ega vähem traagiline kui eluheidiku hukkumine Kopli liinide põlengus. 

Jõu kasutamisel näeb seadus ette proportsionaalsuse põhimõtte. Kui ka politsei antud juhul seda põhimõtet järgis, siis mulle tundub, et ajakirjandus mitte. Ebamugavate küsimuste esitamine ei võrdu süüdistamisega. Nende küsimine pole ajakirjaniku suva küsimus, vaid kohustus. Ajakirjanduse roll sellistel puhkudel on olla alati, tingimusteta ohvri poolel, et terrorismitont ei varjutaks inimest ning et ka olukorras, kus ollakse põhjendatult ehmunud ja hirmul, ei tekiks vägivallale ühegi muu õigustuse varjugi peale äärmusliku hädavajaduse. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.