Ilmselgelt oli see n-ö tööõnnetus. Paraku võis ajakirjandusest lugeda põhiliselt kaastunnet saatusliku lasu teinud politseinikule, aga veelgi enam politsei tunnustamist. Sotsiaalmeediast, kust sai lugeda suhteliselt vähe sõnavõtte, jäi silma iseloomulik kommentaar, et inimesed võiksid avalikult vähem arvata asjadest, mis jäävad nende pädevusest väljapoole.

Eriliselt nõudlik tuleb demokraatlikus ühiskonnas olla ajakirjanduse suhtes. Antud juhul on ajakirjandus andnud pidevalt signaali, et politsei oli tasemel ja kriitikast tuleb hoiduda (sh Postimehe 1. novembri juhtkiri), vastupidiselt oma ülesandele asja neutraalselt käsitleda ja tõstatada olulisi küsimusi. Ilma sisulise analüüsita nenditi vaid rahuloluga ettekirjutuse täitmist. Politsei kui organisatsiooni suhtes kriitika esitamise asemel suunati aga tähelepanu peamiselt lasu teinud politseinikule. Selline suhtumine peaks kodanikul häirekella käivitama.

Leian, et tegu oli väga traagilise juhtumiga, mis ei olnud lihtsalt juhuslik õnnetus ja mis puudutab oluliselt Eestit üldiselt, ja riiki laiemalt. Asja tuleb sügavuti kriitiliselt analüüsida ja võimalikke vigu esile tuua ilma kedagi süüdistamata. Ja seda ei saa jätta vaid organitele. Ametkondadel on kalduvus vigu mitte tunnistada, millele lisandub üldine tendents tuua esile vaid asja üht külge, omast kitsast vaatepunktist. Kodanikud peavad kindlasti sõna võtma ning tõstatama nõude politsei ja laiemalt riigi toimimise põhjalikumaks arutamiseks. Arutada tuleb loomulikult sisuliselt ja argumenteeritult.

Küsimusi tekitab eelkõige, kas politsei toimis adekvaatselt meeltesegaduses olnud isiku suhtes, kes Raekoja platsil ja Harju tänaval edasi-tagasi käies ei olnud ohtlikuna käitunud ega kedagi ohustanud. Olulised on väited, et salvestistest ei ole arusaadav mehe poolt politsei ründamise ohtlikkus (oht oli siiski ilmselt olemas, aga eelkõige oli see politseinikele ootamatu), et kööginoad ei ole meeltesegaduses oleva inimese käes eriti väljaõppe ja kaitsevarustusega politsei jaoks kuigi ohtlikud, et elektrišokirelvade puudumine ei ole vabandatav.

Samas on fakt, et politseinik toimis kiiresti lähenevat nugadega meest rindu lastes eeskirja järgi. Ta pidigi seda tegema. Kas asi on siis JOKK ja kõik? Politseinik aga võtku asi oma hingele?

Ei, nädala eest aset leidnud juhtum on Eesti tragöödia ja see peab olema avalikkuse suure tähelepanu all. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.