Miks siis reageeriti tava- ja sotsiaalmeedias, eravestlusteski nii kirglikult Vabaduse väljakul toimunud traagilisele intsidendile? Kõigil näis olevat seisukoht ja emotsioon ja seda tuli väljendada.

Politseinikel oli vaja selgitada, miks toimiti just nii ja mitte teisiti. Veebimeediast oli oodata, et kõik juhtunust ajendatud mõtteavaldused rahvani tuuakse ja ise juurde otsitakse, sest vere ja surmaga teenib teenib teadagi palju klikke. Aga enamik inimesi ei satu ju väga suure tõenäosusega kunagi samassse olukorda, ei ühel ega teisel poolel. Miks selle üle siis nii pikalt mõelda? See ei peaks olema lähemalt puudutav lugu… või siiski?

Mul on üks hüpotees. Võibolla Vabaduse väljakul toimunu puudutas ja pani inimesi mõtlema ja ütlema seetõttu, et see kehastas kõige äärmuslikumal moel meie kõigi eludes tihti ja väga erinevates keskkondades esinevat tüüpolukorda, kus me kõik oleme olnud eri rollides ja hädas?

Määratleks selle olukorra nii: üks inimene käitub ootamatult, arusaamatult, sobimatult, piire ületavalt, võibolla ohtlikult. Ja teisel on vaja otsustada, kas ja kuidas reageerida. 

Tänaval pealt nähtud tülid ja kaklused ja arusaamatused. Sekkuda või mitte? Kui ei taha saada järjekordseks „kõrvalseisja efekti“ kinnitajaks, aga sooviks vältida vigasaamist või ka suurt piinlikkustunnet, siis kuidas sekkuda? Või on meid hoopis kutsutud appi lahendama kellegi teise segast suhtlemisseisu. Võibolla oleme jätnud sekkumata, oleme öelnud „pole minu asi“ ja mingil põhjusel vaevab see meid siiani.

Või oleme sekkudes kord kogenud edu, teinekord oleme põrunud – ja kui midagi on meie tegevuse või tegevusetuse tulemusel kehvemaks läinud, oleme saanud süü enda peale.

Kõik me oleme teinud mõtlematusi. Vahel mõne mitte kõige arukamalt käituma innustava aine toel, vahel on piisanud iseenese loomupärasest tulipäisusest. Paljud on mõelnud, et oh, miks mind ei takistatud või elavad iga päev tundega, et neile on väiksemgi joonelt kõrvale kaldumine keelatud.

Paljud on olnud ka dilemma ees, kas olla lähedase inimese jaoks politseinikuks, valvekoeraks, moraaliõpetajaks või pesta käed puhtaks. Öelda: ma kummardan su valikute ees, ja lasta tal olla ja tegutseda.

Kõik me oleme olnud lapsed, paljud on lapsevanemad. Lapsed teevad pidevalt asju, mis on sobimatud, suurele arusaamatud, ootamatud, ohtlikud. Mõni vanem on edukas piiride seadja. Mõni üritab, alati see ei õnnestu ja ta mäletab siiani häbitundega seda ainsat korda, kui oma lapse vastu käe tõstis või neid oluliselt enamaid kordi, kui on tõstnud häält.

Täiskasvanul võib olla mudilaspõlvest siiani meeles seesama üks laksukord või teismeea tülid vanematega, kelle käsule iseseisvuja jämedalt vastu hakkas – olles tegelikult võibolla valmis kuuletuma mistahes korraldusele, kui oleks südames natukegi olnud tunnet, et ema või isa teda mõista püüab. Ja kõik need otsesõnu või ülekantud tähenduses kinni löödud ja vahest aastakümneteks kinni jäänud uksed, mis sellistele olukordadele on järgnenud.

Õiged ja valed, arukad ja mittemõistlikud käitumised tööl, kolleegide, ülemuste ja alluvatega… Juhtimiskoolitused on popid, sest piitsa, taseri või tulirelvaga keerulisemaid töötajaid kuulekamaks, tõhusamaks ja lihtsamaks ei muuda ning heagi töötaja võib ebaadekvaatse ülemuse alluvuses hakata takka üles lööma. Kuidas otsustada, milline toimimisviis on loov ja põnev ning toob kaasa palgatõusu ja käibe kasvu, milline vallandamise ja pankroti?

Aga ootamatu ja väga jõhker ootuste rikkumine võib sündida ka nii, et oleme eeldanud, et keegi on raskel eluhetkel olemas ja toeks ning reaalsus tabab meid teistsugusena ja peame otsustama – vahel väga kiirelt – kuidas siis edasi olla. Või oleme emotsionaalse ja adekvaatset kiirreageermist vajava rünnakuna tajunud hoopis midagi, mida teine enda arust mõtleb positiivselt: ootamatult avalikus kohas aset leidev rooside ja põlvililaskumistega tundeavaldus; keset ülikiiret tööpäeva või vastu ööd helistav hea tuttav, kes soovib just sel ajal just meiega jagada oma keerulise elusündmusega seotud mõtteid ja emotsioone – sest usaldab.

Võibolla oleme aga olnud ise see põlvililangeja ja helistaja, mäletame nendele tegudele eelnenud usaldamise ja julgemisega seotud kahtlusi ja hirme endas.

Osa neist kirjeldatud ja sagedastest olukordadest ununevad kiirelt, teised jäävad saatma pikaks ajaks, vahel kogu eluks – ikka oma emotsionaalse laetuse tõttu. Ärevus, segadus, viha, abitus, kurbus, piinlikkus, häbi, hirm, alandus on vaid mõned tugevad tunded, mida neis situatsioonides tihti kogetakse. Need olukorrad kujundavad maavärina kombel ümber inimestevaheliste suhete maastikke, vahel ka osaliste vaadet maailmale ja minapilti.

Ma ei tea, kas mu hüpotees vastab tõele või mitte. Ka ei manitse ma politseioperatsioonide teemal suud pidama kõiki, kes oma lähedaste või kolleegidega ideaalselt suhelda ei oska. Kui aga keeruliste inimestevaheliste suhetega seotud uudiseid kuuldes mõtleks sarnaste olukordadega toimetulekule enda elus ja sellele, kuidas neid mõistlikumalt lahendada, oleks ideaalilähedase läbisaamise tõenäosus natuke suurem ja koledatel uudistel seega ka mingisugunegi positiivne mõju. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.